Viimases “Eesti mängus” olid stuudios noored sisuloojad, igati asjalikud noored, kuid… üsna kitsa silmaringiga. Paljudest küsimustest teati suurivaevu kolmele vastust, küll aga osati üsna loogiliselt leida õige vastus kolmest etteantud variandist. Saatejuht Gaute Kivistik andis noortele tavapärasest kõvasti rohkem vihjeid, et neid hädast välja aidata. Natuke piinlik oli temalgi.
Kui vaadata “Eesti mängule” kohe otsa “Kuldvillakut”, siis on selge et neil noortel pole sinna asja, nad jääksid kõvasti jänni ja teeksid ennast lolliks. “Eesti mängus” selgus, et nad kardavad just ajalugu – arvukad saated on näidanud, et noorim põlvkond ei tea midagi, mis jääb nende teadlikust elust tahapoole. Näiteks polnud nad kunagi kuulnud Mart Laari tulistamisest Savisaare pildi pihta. Isegi Reformierakonna asutajatest pole neil aimugi.
Silma torkab ka see, et kaasaegne noorte põlvkond ei häbene oma teadmatust, tunnistatakse julgelt, et ei tea neist asjadest mitte midagi. Ega ka keskealiste põlvkonda väga tark pole, saade “15 küsimust” näitab, et nemadki ei tea paljutki, mida võiksid ja peaksid teadma.
Milles asi? Tundub, et nõukogude aja põlvkondade õpiprogramm oli laialdasem, paremini teatakse maakaarti, füüsikat, keemiat, jne. Mingil ajal ilmus Eesti Vabariigi haridusprogrammidesse seisukoht, et noored peaksid rohkem spetsialiseeruma oma ametivalikuga seotud õppealadele – ilmselt just sellal hakati orienteeruma teatud ainetele ja kõrvale jäeti laiema silmaringi saavutamine.
Praegu on Eestis käimas väga tugev kultuurikatkestus, noored tõesti ei tea midagi, mis juhtus enne neid, või teavad sellest väga põgusalt. See tähendab, et suur osa Eesti ajaloost hajub ja edasi seda ei kanta. Asja teeb hullemaks ka terav põlvkondade konflikt, kus noored põlastavad oma vanavanemaid (eriti kui nood valivad EKRE-t), ja nii ei anta edasi neid teadmisi, mida annavad vanavanemad lastelastele normaalses ühiskonnas. Vähemalt mälumängud kinnitavad seda.
Aga kõike seda oleks vaja jäädvustada. Sotsiaalmeedias kirjutab üks inimene oma kodukoha pärandkultuurist ehk sellest, kuidas tema maakodu maadel on neli kunagist linaleotusauku, käsitsi kaevatud kuivenduskraav, kunagise kooliõpetaja pisikese majapidamise vundament, muldkehaga vankritee jäänused… See kõik on Eesti ajalugu. Aga inimesed lahkuvad maalt, noori minevik ei huvita, ammustel aegadel olnu vajub minevikku, juured katkevad, ja see tähendab ka eestluse kadumist.
Kõike seda soodustab globalismile suunatud ja eestluse vastane riiklik poliitika, mis muudab Eesti suureks tuulepargiks, kus ei taheta elada, ning venestab Eesti odava venekeelse võõrtööjõuga, kus eesti keel surutakse tahaplaanile ja eesti kultuur muutub võõrastele pakutavaks plastiknäituseks, mille on ilus ümbris, aga õõnes sisu.
Noored ei ole toimuvas tegelikult süüdi, nad on ise ohvrid – globalismimeelses maailmas käib varjatud poliitika, mille eesmärgiks on panna inimesed oma rahvust ja ajalugu häbenema, et nad lõikaksid oma juured valla ning muutuksid identiteedita revolutsioonisõdalasteks. Kõlavatest vastupidistest väidetest hoolimata on see ka Eesti liberaalsete valitsuste riiklik poliitika, võtta noortelt eestlus ja muuta nad kosmopoliitideks.
Muidugi on mängus teisedki jõud, sealhulgas interneti-keskseks muutunud elu, kus inimeste elu pühendubki sealsele infotulvale ja lihtsaks eesti eluks ei jää aega, ei jää aega oma olevikku ja minevikku süveneda.
Veel on aega hoida oma maa ja rahva ajaloolist mälu, juba varsti on tõesti hilja…
Uued Uudised