EKRE esimees Martin Helme kritiseerib teravalt järjekordset võimetust avastada Eestisse saabunud droonid.
“Kristen Michal süüdistas mind kolmapäeval infotunnis Eesti riigi ja kaitseväelaste maha tegemises, kuna mul oli jultumust küsida, kuidas on võimalik, et me uputame 5,4% SKP-st riigikaitsesse, aga idapiiril pole mingit seire- ega tõrjevõimekust droonide vastu. No vabandage, selle ibaga valitsus ennast ikka välja küll ei vabanda!
Õhtul esines teles kaitseväe juhataja, kes seletas, et kuna Auvere on piirist kõigest kahe kilomeetri kaugusel, siis ei saagi mingit eelhoiatust olla ja reageeringu võimalus puudub. No tule taevas appi! Sama päeva lõuna ajal luges Michal riigikogu puldist ette, mida kõike head valitsus on kas juba ostnud või plaanib osta selle 2,6 miljardi eest, mis meil ainuüksi sel aastal kaitsekuludeks on ette nähtud. Muu hulgas teatas, et Eesti on hankinud “üksjagu lühimaa õhutõrjet” ja “jätkuvad õhuründemoona tarned, täiendame laskemoonavarusid”. Jah? Kus see siis oli? Miks ta tööd ei teinud Auvere juures?
Kas valitsus ja kaitsevägi üritavad meid veenda, et meil küll on radarid, aga see ei näe kaugemale kui 2 kilomeetrit? Või et radar üle Vene piiri mingil põhjusel ei näe? Kas meid peetakse täiesti lollideks? Minule teadaolevalt on Eestil olemas nii drooniradarid kui droonitõrje. Kus neid hoitakse? Miks nad idapiiril ei ole? Miks neid ei kasutatud? On mõni tähtsam koht, mida nad valvavad, kui Auvere?
Kui meil ei ole Eesti kõige-kõige kriitilisem objekt, Eestit elektriga varustav jaam – tähtsam kindlasti kui valitsus või riigikogu! – droonirünnaku vastu isegi kõige elementaarsemalt kaitstud, siis milleks me üldse mingit riigikaitse raha kulutame?
Valitsuse selgitused juhtunu kohta on avalikkust eksitavad ja intelligentsi solvavad. Pole võimalik rääkida sellest, kui tublid ja töökad on meie peaministrid, kaitsemininstrid, siseministrid, kaitseväe juhtkond, kui ei olda võimelised neli aastat pärast Ukraina sõja algust ja miljardite kulutamist isegi Auvere jaama ümbrust turvama.
Lõppude lõpuks, meile räägitakse mingis äraspidises mõistukõnes, et tegu oli Ukraina rünnakuga Vene objektide pihta ja no ikka juhtub. Kas ukrainlased kasutasid meie õhuruumi ilma meie loata Venemaa ründamiseks? Vabandust, nii väga kui me Ukrainat toetame ja neile edu soovime, meie territooriumi kasutamine ründetegevuseks on vastuvõetamatu, sest see tõmbab meid sõtta Venemaaga ja muudab meid täiesti legitiimseks sihtmärgiks.
Küsiks kõigilt neilt Eesti inimestelt, kes said oma telefoni teate, et Eestis on õhuründe oht ja “VARJUGE!”, kas oli meeldiv?! Kuhu sa varjud, kui istud oma kodus lastega hommikusöögilauas, valmistud neid kooli viima ja ise tööle minema. Mille taha või alla? Kas selle sõnumi järel paanikasse läinud inimesed pidasid ikka meeles hüüda: see on meie sõda ka, slava, rsk!
Ja valitsuse vahelduvad udutamised selle kohta, et see oli kas Vene droon või Ukraina droon tekitavad veelgi rohkem küsimusi. Kas see oli tegelikult Ukraina droon, mille venelased nö üle võtsid ja siis meie energiaobjekti pihta saatsid? Või oli see Ukraina droon, mille venelased tõrjevahenditega lolliks ajasid ja see lihtsalt eksis ära ja kukkus alla? Või oli see ikkagi Vene droon, mis tuli meie territooriumile Ukraina oma jahtima? Kas meie võimeid ei tahetudki kasutada, sest tegu oli Ukraina ründega ja me vaikselt toetasime seda?
Ükskõik, milline neist variantidest kriipsutab aga ikkagi halastamatult alla ühte: Eesti ei kontrolli ega kaitse oma õhuruumi isegi idapiiril mingilgi moel. See ongi siis see kindlates kätes ja kindlalt kaitstud Eesti, mille najal Reformierakond kõiki oma poliitilisi kriitikuid kremlimeelseteks sõimab!
Pole võimalik veenda avalikkust, et droone ei saagi radariga jälgida või et neid ei saa jälgida selle pärast, et kaardile on tõmmatud kontrolljoone märge ja teisele poole seda meie radarid ei näe. Kõik, kes vastutavad oma pagunite ja palgaga riigi julgeoleku eest, magasid oma valvekorra ajal ja tulemuseks oli järjekordne häbiväärne ja inimeste turvatunnet hirmsal kombel kahjustav läbikukkumine. Michal, Pevkur, Taro, Belitšev, Merilo – see on teie tegemata töö. Kes ja kuidas vastutuse võtab?