Vahel on mõistlik teha kiire ülevaade olukorrast okupeeritud Eestis. Kisa ja kära on palju ning värvikate detailide tulevärgis võivad üldised suundumused ja valitsev mandumine jääda vajaliku tähelepanuta. Mõned juhtumid on muidugi kujukad, droon pani vastu nn elektrijaama korstent põmm.
Ja kuidas siis meile olukorda selgitatakse, selgitavad, et oli üks vana ja vilets elektrijaam. Õige, aga samas on õige ka see, et ega meil uuemaid ja palju paremaid ka ei ole, tuulemöldrid on õhumüüjad ja vanad kivijaamad hakkavad ära lagunema.
Teiselt poolt aga on meil kari lapilisi pidžaamasid, kes kõik söövad kole palju ja räägivad liiga palju ja jalutavad tähtsa näoga ringi, nagu oleks neist mingit kasu. Kui te, lõbusad põhulõuad, ei saa elektrijaama sõbraliku drooni eest kaitsta, milleks te siis üldse kõlbate? Selgub, et ei kõlbagi millekski.
Raha võiksid sama tulemusega, see tähendab ilma nähtava tulemuseta, põletada ka filatelistid. Filatelistid on vähemalt inimese moodi riides, ma ei tea ühtegi filatelisti, kes näeks välja nagu muruniitja alla jäänud kraavikaevaja või hale tolgus.
Lisaks saladuslikult kadunud 700 miljonile ja soliidsele vormiriietusele on kaitsevaldkond minetanud ka elementaarse funktsionaalsuse. Tänapäeval käib sõda droonidega, tuhanded droonid saadetakse vaenlasele kuklasse. Me ei saa rahu ajal paari kärbatanud drooni kätte, raha kulub muidugi miljardeid, eepiline ämber.
Laiendame seda “oligi vana ja vilets elektrijaam” mõtet, seda räägivad nad tõsiselt. Aga meil on vananev ja vene rahvastik, iive on närune, majandus nutune ja üldse on riik kööbakas: demokraatiat esindab 1-2 protsendi partei, kellel on kolm ministrit ja riigikogu esimehe koht, vaata et iga toetusprotsendi kohta kolm ministriportfelli. Jääb mulje, et polegi vaja riiki droonide eest kaitsta, väga vilets riik.
Meil peaks suurusjärgus 300 ministrit olema, et teised parteid ka oma jao kätte saaksid ja et oleks võrdsus. Aga võrdsust ei ole. Pidevalt loed lehest, et mingi kärnane ametkond on jälle 150 000 euri eest läbu korraldanud ja see pole üksikjuhtum, vaid ainult ühe kontori 1,2 miljardilise orgiahankega saavutatud rutiinne peomeeleolu.
Kui on sellised riigihanked, siis ongi selline riik ja mind ei pane imestama iga-aastane miljardite kadumine ministeeriumitest ega kurb asjaolu, et meil kohe mitte kuidagi ei suudeta ravida kõrgvererõhutõbiseid ja rohkem kui 400 000 inimest on infarkti ja insuldiohus. Droon ehk läheb mõõda, aga infarkt ei lähe, haigekassa muidugi samal ajal pidutseb ja tunnustab oma spetsialiste nii insuldi kui infarkti eest.
Inimesed varastavad poest leiba ja ei jõua elektriarveid maksta, jälle jäi 500 töökohta vähemaks, aga usbeki spetsialistide riiki toomise kihu pooletoobiste ja debiilikute valitsusel ei vähene. Probleeme on palju, ühe-kahe drooniga ei lahenda siis midagi.
Riik on hävingu kursil, ja seda kurssi ei ole võimalik muuta, sest suured liberaalsed tüürimehed on võtnud sihi globalismile ja neid ei ole võimalik ümber veenda. Globalism väljendub eelkõige bensiini ja diisli hinnas ja nii selgelt, et hüppa kasvõi aknast alla, aga sõda alles algas. Elektri hind üles, maksud üles ja bensiini hind ka taevasse – ja kui nüüd ka taevas kaela ei kuku, siis ei lähe ka öösel pimedaks ja päeval valgeks.
See on majanduse lõpp. Majanduse lõpp on kõige lõpp. Hetkel tuleb tunda rõõmu igast päevast, kui seinast tuleb veel elektrit, vett ja raha. Õige globalism on see, kui seintes on augud ja kui üldse kuskilt midagi tuleb, siis ainult taevast ja kolinaga. Tuleb kas droon või pomm ehk rakett, seinast ei tule enam mitte midagi.
Ma ei hakka kogu selle sõja, iibe ja laostumise kõrval meenutama nn ajakirjanike alatuid valesid, nn kultuuritegelaste kommunistlikku homoseksualismi ja haridusvaldkonna kliimaparanoiat, 20 sugu, siil Priidikut ja lõputut transklounaadi. Kui sa õpetad lapsed siil priidikuteks, siis lõpetavadki kooli siil priidikud.
Pole vahet, kas meil sünnib 6 000 või 60 000 last, kui nendest tehakse siil priidikud, siis ärge parem üldse sünnitage, häbi võiks olla. Kui mind oleks koolis siil priidikuks tehtud, siis ma riputaksin ennast kuuse oksa külge.
Aga üks on selge, meil on globalism, satanism, Epsteini avangard ja e-valimised. Ja see on masendav, kursimuutus ei ole reaalne ja hävingukursil ei saa ka pikalt jätkata. Häving on veel noor, aga mõne kuu pärast?
Mis siin üldse valimistest rääkida, kui meid eriti provokatiivsete drooniavantüüride eest puruks ei pommitata ja kui tänu globalistlikule masuudi- ja väetisepoliitikale sügisel veel pooled salvedki vilja täis saab, siis tuleb olla õnnelik ja tänada kõiki jumalaid.
Millegipärast arvavad paljud inimesed, eriti need, kes veel jõuavad poest viinereid osta, et söögikraam on enesestmõistetav ja õgimist jätkub aegade lõpuni. Sellist asja nagu toidujulgeolek ei ole olemas, on jahu kümnele protsendile elanikkonnast. Kes võib, käsi Kalevipojal, vanduda, et ta kuulub väljavalitud õnnelike jahusööjate hulka?
Mina ei ole selles sugugi kindel. Ja kui provotseerimine, eskaleerimine ja kõigi vahenditega endale sõja kaela tõmbamine lõpuks õnnestub, siis võib jahu juhtumiseviisi põlema minna ja 10% kõige epsteinlikumaid imeb käppa, nagu oleks tegu täiesti tavaliste ja tühiste maksumaksjatega.
Ma ei tea mis saab, aga ma tean, et meie pooletoobised, debiilikud ja Epsteini avangard, teevad kõik endast sõltuva, et häving tuleks kiiresti ja oleks maksimaalsest tappev.
Suve me elame kindlasti üle, saab süüa võilillejuurikaid ja keeta tervislikku naadisuppi. Loodame, et ilmad tulevad soojad, kuivad ja tuulevaiksed. Eelmisel suvel läks kartul mädanema. Kartul on aga praekartul ja keedukartul ja kartulipuder – see on elu, kodanikud. Elada on vahelduseks ikka päris hea.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 27.03.2026