Ida-Eestis potsatavad alla Ukraina droonid, mille vastuvõtuks pole me valmis. Toimuv paneb arutlema selle üle, mis Ukraina sõjaga seoses toimub ja kuidas me selleni oleme jõudnud, et võõrdroonid siin rahvast ohustades vabalt ringi hulguvad.
Mulle ei meeldi üldse Ukraina sümboolika kasutamine Eestis. Ei meeldi see, et Eesti riigiasutuste sümboolika on Ukraina lipuvärvidega, kui peaks olema sinimustvalge. See on oma riigi ja rahvusvärvide reetmine.
Aga ma toetan ukrainlaste vabadusvõitlust. Ma ei austa Ukraina riiki, mis on minu silmis liiga korrumpeerunud. Toetan Ukraina rindemehi, olen neile annetanud erinevate inimeste kaudu raha, mille eest ostetakse varustust ja viiakse see ise kohale. Ma ei usalda selleks “lehtmesid” ega igasuguseid MTÜ-sid, ei usalda ametlikke kanaleid, kust võib raha minna “igale poole”.
Ma ei usu meie võimupoliitikute siirust Ukraina abistamisel. Kui ma meenutan Kaja Kallase abikaasa idaäri, siis selle võttis väga hästi kokku Varro Vooglaid: isegi kui see äri oli seaduslik, siis aktiivselt Ukrainat toetava riigi peaminister lihtsalt ei tee sellist asja.
Ma ei usalda praegust Reformierakonna ja Eesti 200 valitsust. See ei ole minu valitsus ja see riik, milliseks nad on Eesti muutnud, ei ole minu riik. Aga ma olen siiski kodanik, maksan makse ja valmistun Kaitseliidus sõdimiseks.
Mulle ka meeldivad need lõkked, mille ukrainlased Ust-Luugas ja Primorskis süütasid, sest loodan, et kui Venemaa naftatuluta jääb, siis pöörab sõjaõnn neile selja ja Ukrainal on lootust rahule. Samas ei tohiks ukrainlaste löögid mingil juhul Baltikumi õhuruumi kasutada, see tähendab meie lülitamist sõtta.
Aga ma ei lähe ka Lasnamäele karjuma, et mulle meeldivad põlengud Venemaal. Kardetavasti saaksin kohe kolakat. Siseminister Igor Taro aga karjub üle maailma, et talle need lõkked meeldivad. Taro on rumal.
Fjodor Tjuttšev kirjutas 1866. aastal luuletuses “Умом Россию не понять…”, mis tähendab, et Venemaad ei saa mõistusega võtta. Taro peaks seda teadma – Venemaa tegevus ei ole prognoositav. On väga võimalik, et mingil hetkel tahavad nad NATO võimekust testida või on neil lihtsalt vaja provokatsiooni – ja nad võtavad ette kõige suurema klähvija ehk Eesti, kus välisminister Margus Tsahkna vehib tuumamalakaga ja president Alar Karis lubab Venemaa põlvili panna.
Sellised võimumehed ei ole riigimehed. Mitte et me Venemaa ees peaks värisema, vaid ärplemine ohtliku karu ees ei ole kunagi kasulik. Seda enam, et värsked uudised räägivad sellest, et maailma suurima riigi ja Eesti arvestataivama liitlase USA president Donald Trump arvas Iraani sõja taustal just, et NATO ei toimi enam.
Me näeme Iraani sõjas, et pihta saavad nii Iisrael, Ameerika liitlased Araabias, kes peaks olema hästirelvastatud, ja ka USA baasid – alles olid sotsiaalmeedias liikvel pildid ühes baasis iraanlaste poolt hävitatud suurest lennukist. See tähendab, et kui puhkeb sõda NATO ja Venemaa vahel ja Eestist saab rinderiik, siis ei suuda tõrjesüsteemid ka siin kõiki droone ja rakette kinni pidada.
Vastu Auvere korstnat lennanud ja Tartumaal plahvatanud droonid tõestavad, et meie õhutõrje on nõrk ja konflikti korral “hakkame saama”. Maatasa tehakse meie Ida-Viru energeetika ja paljud muud taristuobjektid. Tuleb sama sõda, mis Iraani kandis ja väikesel Eestil on oht saada juba lühikese konflikti ajal maatasa tehtud.
Reformierakonna, Eesti 200 ja sotside valitsused pole kuidagi Eestit kaitsevõimeliseks teinud, maailmatuuled on NATO vihmavarju räsinud ja häda korral võime me endiselt üksi jääda. See on reaalsus ja kurb on kuulata võimupoliitikute tühja jutuvada, provokatiivseid sõnavõtte ja looosungeid, samas kui üha korduvate droonihoiatuste valguses pole meil isegi varjendeid, kuhu nende eest peituda.
Sõda on meie õuele jõudmas ja vähemalt mina ei tunne, et me oleme selleks valmis. Me kanname ilmselt suuri kaotusi, sest riik pole teinud kõike, mis vaja. Hirmutab võimupoliitikute vastutamatus, praktiliselt ühegi ebaõnnestumise eest vastutust ei võeta – sellistega ei saa luurele minna.
Hirmutab see, et kaitsekulutused pole läbinähtavad – julgeolekumaksude raha läheb “igale poole”, meie kaitsetööstus on rahvusvaheline ehk toodab mitte oma kaitseväele, vaid suurele turule, uute relvade tarneajad on aastate taga jne, jne.
Valitsejad on enamuse asju teinud valesti. Seda seetõttu, et rahvast ei kuulata üheski küsimuses, vaid Jürgen Ligi sugused tolgused arvavad, et nemad teavad ise paremini, mis kogu riigile hea on ning kristinakallased ja liisapakostad õõnestavad riiki nii seniste väärtuste lammutamise kui moslemivangide impordiga. Nad õõnestavad ühiskonna selliseks, et kriisi korral ei taha keegi siin midagi kaitsta, polegi, mida kaitsta. Peale eestlaste, kellel on see kodupaik. Tänu andressuttidele meil on sees juba liiga palju võõraid, kes võivad teha kõik, et me kiiresti langeksime.
Selline poliitika ei ole jätkusuutlik.
Jüri Kukk, toimetaja