Tänase drooniöö puhul on üleval palju küsimusi. Kahjuks on võimuesindajad olnud kidakeelsed, poliitikud eesotsas droonimüürist rääkiva jutupauniku Hanno Pevkuriga ümmargust juttu veeretavad või konstateerivad, et ikka juhtub. Selline uduse info jagamine süvendab probleemi, sest kaalul on inimelud.
Tuletan meelde, et Poolas inimesed hukkusid. Lisaks ei anta endale aru, millised stsenaariumid võivad veel teoks saada. Näiteks – venelased üksnes teesklevad, et tegu on Ukraina drooniga ning suunavad mõne enda drooni stateegilisse punkti, näiteks Muuga sadama väetisehoidlasse. Sama võib juhtuda Ukraina drooniga, kui ta on teelt eksinud, ent elektronsilm otsib ikka sadamarajatisi.
Raul Ernese hinnangul liikus Tartu maantee trassi mööda Tallinna suunas (ta suutis lokaliseerida umbes Vaida-Jüri vahele) viis drooni, mille heli oli pikalt kuulda. Kuhu need väidetavad droonid jõudsid, ei ole keegi täpsustanud. Kui nende olemasolu Tallinna külje all vastab tõele, siis on väga paha lugu ning olukorra maharahustamine on vastutustundetu. Tiheasustusalale kukkudes võivad tagajärjed olla traagilised. Ka tulevad ööd võivad olla väga ohtlikud ning kaitsevägi ja politsei peavad tegema kõik, mis võimalik, et droonid enne tiheasustusala alla tuua.
Lisaks oli hämmastav kuulda, kuidas Päästeameti esindaja ütles pressikonverentsil järgmist, mis minu jaoks sisaldas suuremat vastuolu, nimelt, kui kahtlased lennumasinad on sisenenud, siis teie voodi ongi tõenäoliselt kõige turvalisem paik… Sellega ei saa nõus olla, sest kasvõi turvalisema korruse valik on põhjendatud ning seda soovitas ametnik juba eelmistes lausetes.
Suhtlesin inseneriharidusega kaitseliitlase Raul Ernesega, kes oma elukoha tõttu Kiili lähistel teeb vahet ka väikelennuki jt lennuvahendite müral.
Tema teatel tõusis ta hommikul abikaasa alarmteate peale ning kuulis mopeedi-laadset heli, mille ta omistab droonidele. Raul kirjutas: “Rindelehekülg nr 1. Kuulen läbi une mootorimüra ja hetk hiljem lööb telefoni ekraan särama. Kuid mind on ju treenitud võõra heli peale ärkama. Pistan pea aknast välja. Tln-Trt mnt poolt kostub mopeedide põrinat, üksteise järel loen kokku neid viis. Käsi haarab pastaka järele, et kõik täpselt protokollida.
Mõned minutit hiljem on õhus kahe hävitaja vihinat kuulda. Järgneb vaikus.
Ei lindu, ei lennukit. 600 m eemal hakab jälle see loll koer süstemaatiliselt haukuma, on hommik ja taas reisilennukid peakohal. Head päeva.”
—————————————————————
Täpsemalt päästeametit pressikonverentsilt tsiteerides: “Kui nüüd ühel hetkel tuleb see karmim sõnum, kus öeldakse, õhuoht on reaalne, siis vastavalt sellele tuleks ka käituda. Varjuda tuleks sellesse samasse siseruumi, kus te parasjagu viibite, leida selleks sobiv koht, mis tähendab seda, et enda ja välisõhu vahele leiate võimalikult palju seinu. Kui neid on kolm, on see imeline, kui neid on kaks, väga hea, aga kindlasti mitte jääda akna peale vaatama, misasi siis seal parasjagu lendab. Kui olete õues, siis lähim siseruum on see mida otsida, sest avalikud varjumiskohad ei pruugi sellel ajahetkel olla alati avatud, sest need ei ole kõik ööpäevaringselt lahti. Nii, et kindlasti järgige seda sõnumit (—) Kui sellised sõnumeid tuleb, olgu see siis öö või päev, võtta neid tõsiselt. Aga samas, kui tuleb teade, et piiri on ületanud kahtlased lennumasinad, siis öösel voodis olles te juba olete tõenäoliselt turvalises kohas. Me elame paraku selles piirkonnas, kus oma tavapärast elu tuleb ka mõistlikul viisil jätkata.”
Anti Poolamets, Riigikogu riigikaitse komisjoni liige (EKRE)