Kunagi räägiti sellest, et Mart Laar keeras Eesti põllumajanduse tuksi, kui teatas, et “turg paneb ise asjad paika”. Ja turg tegigi seda, Poola ja Leedu odavamad kaubad tõrjusid 1990. aastatel oma talumeeste toodangu välja ning see laostas paljud neist. Sama rumal poliitika on jätkunud kogu taasiseseisvusaja.
Eesti oli kunagi e-riigina väga kuulus ja siis otsustati, et lastakse kõigil seda imetleda – loodi e-residentsus, e-valimised ja palju muud. E-residentsust hakkasid ära kasutama pahalased, e-valimised jooksutasid kokku demokraatliku valimissüsteemi ja avalik andmete ristkasutus on mõjunud halvasti küberturvalisusele. See, et teised riigi on Eesti digilahendusi vähe üle võtnud, ei tulene mitte nende tagurlusest, vaid karmimast andmekaitsest.
Kui algas kliimavõitlus, lasi Eesti piiranguteta sisse igasugused elektritõuksid, pisirollerid ja muud liikurid – ilmselt arvati, et need on mingi uus liikuvusareng, kuid läks nagu ikka, kõik need liikurid põhjustasid omajagu kaost, mis rõhub avalikku ruumi siiani. Punaste pisirollerite puhul laiutasid võimupoliitikud veel käsigi – see olevat ettevõtlusvabadus, kuigi tekitas ettevõtluskaose.
Sama juhtus ka päikesepaneelide ja tuulikutega – tekitati mingi tunne, et tuul ja päike on vabalt ja odavalt käes ja nüüd muudkui toodame, iga tühi koht päikese- või tuulepargiks. Aga siis selgus, et ka seal maksavad majandusreeglid ning “puhas energia” on samuti tööstus. Eestis aga on käimas veel suurusehullustus, kus tuulikud peavad olema kõige kõrgemad ja tuulepargid kõige suuremad.
Nii oli ka Ukraina abistamisega – ühtäkki otsustati ukrainlastele püksidki jalast ära anda, sinna läksid suurtükid, raha, varustus, nendele pühendati osa riigieelarvest, Ukraina lipud said lausa riigilippudeks. Tegelikult on Ukraina sõda üks paljudest sõdadest (nüüd on lisaks ka rahvusvaheline Iraani sõda), see on üsna kokku jooksnud, Euroopa Liit on ise vaesumas ja konkurentsivõimet kaotamas, sõjaliselt nõrk ka ja Eesti on taas oma varjust üle hüpata üritanud.
Eesti poliitikutel puudub riigimehetarkus, pidevalt üritatakse kellelegi midagi tõestada, kellestki parem olla, püsida pildis – ja unustatakse oma rahvas. Ungari on vastupidine näide – riskitakse kasvõi mainega, aga ennekõike hoolitsetakse oma rahva eest. Maine hoidmine liberaalses maailmas ei tasu ennast ära, see on võlts nagunii.
Uued Uudised