Alles see oli, kui põllumehed tänavatel oma pahameelt väljendasid riigi ükskõiksuse pärast sektori suhtes. Mis järgmiseks: kas tõesti peavad kalurid paatidega tänavatele tulema, et neid lõpuks kuulda võetaks?
Regionaal- ja põllumajandusministeeriumi kavandatavad püügikitsendused 2026. aastaks on paisunud Pärnumaal suureks pingekohaks. Küsimus ei ole enam ainult kalavaru seisus, vaid selles, kuidas otsuseid tehakse ja keda tegelikult kuulatakse.
Otsused on tehtud, kaasamine vormistatud
Ministeeriumi seletuskiri rõhutab, et piirangud tuginevad teadusandmetele ja varasematele aruteludele kaluritega. Tõepoolest, kohtumisi toimus ja kalurite arvamust küsiti.
Probleem on aga selles, et kalurite hinnangul nende seisukohti sisuliselt ei arvestatud.
Näiteks: kalurid pakkusid ahvena kudeaegseks püügikeeluks lühemat perioodi, kuid eelnõus pikendati see kahekuuliseks; soovitati suunata piirangud peamiselt aktiivsesse püügipiirkonda, kuid keeld laiendati kogu Pärnumaa rannikule. Samuti ei ole teada, kas piirang laieneb Pärnu jõele; tõstatati küsimusi andmete täpsuse kohta, kuid need jäid vastuseta;
Tulemus on olukord, kus kaasamine on justkui toimunud, kuid otsused on tehtud teisel tasandil.
Veel teravam kriitika puudutab seda, et mitu otseselt mõjutatud osalist jäeti protsessist üldse kõrvale.
MTÜ Liivi Lahe Kalanduskogu toob esile, et ei kaasatud piisavalt osalisi. Seeläbi jäi laiem põhjalik majanduslik mõju hindamata. See on märkimisväärne puudujääk, arvestades, et piirangud mõjutavad hinnanguliselt kuni 5000 inimest – kalureid, töötlejaid, logistikasektorit ja teisi seotud valdkondi.
Hea eesmärk, poolik lähenemine
Keegi ei vaidle vastu sellele, et ahvena- ja kohavaru vajavad kaitset. Küsimus on aga tasakaalus. Kuna konkreetsed andmed kala väljapüügi kohta saadakse ainult kutselistelt kaluritelt, puudub ministeeriumil selge ülevaade, kui palju kala välja püütakse. Harrastuspüügile kehtestatud päevalimiit ei anna korrektseid andmeid välja.
Kui otsused sünnivad peamiselt ühe vaate, teadusliku või administratiivse põhjal, ilma et teisi kogemusi ja teadmisi päriselt arvesse võetaks, tekib paratamatult vastuseis.
Kormoranid
Ilmselt ei kahtle enam keegi, et kormoranide arvukuse suurenemisel on hävitav mõju kalavarule. Kurb on asjaolu, et keskkonnaamet jättis tänavu mitmele Pärnumaa kormoranilaiule munade õlitamise loa väljastamata. See aga võib suures osas nullida juba aastaid tehtud õlitamisi.
Positiivne on energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti ning regionaal- ja põllumajandusministri Hendrik Johannes Terrase pöördumine Euroopa Komisjoni poole seoses kormoranide küttimisreeglite muutmisega, aga sellest üksi ei piisa. Vaja on konkreetset plaani, mitte nii, et üks ametkond keelab, teine justkui seisab lahenduste otsimise eest.
Kalavaru olukorda ei määra ainult üks tegur. Ilma tervikliku lähenemiseta, kus arvesse võetakse nii looduslikke mõjusid, püügireegleid kui kohalike kogemust, jäävad ka sellised algatused poolikuks.
Kujund, mis peegeldab meeleolu
Rahulolematus sektoris kasvab. Kui põllumehed tõid oma mure nähtavale traktoritega, siis kas tõesti peavad kalurid tänavatele tulema paatidega?
Praegu võib see veel olla metafoor, kuid see ei pruugi nii jääda. Sellest saab reaalsus siis, kui inimesed tunnevad, et nende hääl ei mõjuta otsuseid, mis nende elu otseselt puudutavad.
Kalanduse tulevik ei sõltu ainult kalavaru seisust, vaid ka usaldusest riigi ja sektori vahel. Kui kaasamine on formaalne ja otsused sünnivad etteantud suunas, siis see usaldus mureneb. Tõeline lahendus ei saa sündida ilma kõiki pooli päriselt kaasamata – mitte ainult ära kuulates, vaid ka arvesse võttes. Vastasel juhul jäävadki lahendused poolikuks. Ja poolikutest lahendustest sünnivad uued probleemid.
“Kevadest” on tuntud fraas “Kui ma tervet rehkendust ei jõua, teen pool”, kuid seal kõlanud vastus “Võib kah” siin ei tööta.
Valmar Veste, Pärnumaa omavalitsuste liidu üldkogu esimees (EKRE)