Tapjadroonid panevad meie õhuruumis ringi ja keegi ei tee midagi, miks nii? Aus vastus on see, et puuduvad vastavad vahendid ja kompetents. Hammas ei hakka peale. Kas vastavad vahendid saaks hankida? Aus vastus on see, et ei saa. Isegi kui meil oleks kodumaine silmapaistev droonitööstus ja virnade viisi raha, ikkagi ei saa.
Eesti droon ja eesti raha on nagu Koit ja Hämarik muinasloos, kes kunagi ei kohtu, sebimisest ja abiellumisest rääkimata. Ei maksa sattuda vaimustusse uudisest, et nüüd võetakse 500 miljonit soomusrongidelt ära ja selle eest ostetakse kõik see uhke droonivärk. Tahtmata olla prohvet, võin öelda, et mitte midagi ei juhtu. Ja isegi kui juhtub, siis pole sellest enam vähimatki kasu.
Asi on hangetes, kuidas käivad relvahanked? Hanked käivad aega mööda, bürokraatiat mööda, sertifikaate mööda, muidugi ka kivisid, kände ja inimesi mööda. Ukraina võib su drooni osta, aga sa ise ei saa, sest peab olema NATO sertifikaat. Lihtsalt peab. Sertifikaat võtab aega ja palju raha, väiksemale tootjale ei ole see isegi teoreetiliselt taskukohane.
Droonisõda areneb kiirelt, murrangud juhtuvad pea iga kahe nädala tagant, aga sertifikaadil on aega küll. STANAG on NATO koostalitlusvõime standard. Riiklik kaitsetoodete sertifitseerimine on väärikates riikides mõistagi olemas, pole kuulnud, et see kuidagi Eestisse puutuks. Meie oleme NATO. 200% NATO.
Vaata, asi on nii, et midagi ei saa hankida, kui ei ole NATO. Ukraina saab hankida, meie aga kohe kuidagi ei saa. Ausalt öeldes see NATO standardiseerimisprotsess käib umbes nii:
Kiire tee — 6 kuud kuni 1 aasta
Kui toode vastab juba olemasolevatele STANAG-idele ja läbib testimise, saab üksiku riigi kaitseväe heakskiidu suhteliselt kiiresti. Threodi leping Suurbritanniaga on hea näide — nad vastasid brittide ASGARD programmi nõuetele ja leping sündis ilmselt 6–12 kuuga.
Tavaline tee — 2–5 aastat
Uue süsteemi täielik kvalifikatsioon, mis hõlmab keskkonnakatseid, elektromagnetilise ühilduvuse teste, ohutushindamist, taktikalisi teste jne. See on realistlik ajakava enamiku kaitseelektroonika toodete jaoks.
Raske tee — 5–10 aastat
Keerulised platvormid nagu soomusmasinad, raketisüsteemid, lennukid. Siin läheb kaua, sest iga komponent vajab eraldi sertifitseerimist ja integratsioonitestimist.
Droonitõrjega on lihtsam kui hävitajatega, sest NATO riikidel ei ole siiani droonitõrje jaoks isegi ühtseid spetsifikatsioone kirja pandud — ametnikud alles kirjutavad neid praegu. See tähendab, et firma ei saa disainida toodet standardile vastavaks, kui standardit veel ei ole. See on täpselt see absurd, millele MARSS-i juht viitas — tema firma toodab ja kasutab süsteemi juba aastaid reaalselt, aga ootab ikka veel mõne NATO riigi hindamist.
Praktikas on tekkinud kaks kiiremini töötavat teed. Ukraina sõda on loonud nn lahinguvälja sertifikaaadi — kui süsteem töötab Ukrainas tõestatud tingimustes, on see ostjariikide jaoks tugevam argument kui ükski laboritest. Väidetavalt Threod, DefSecIntel ja Frankenburg kõik kasutavad seda aktiivselt.
Teine tee on kahepoolsed riiklikud hanked — ühe riigiga otseleping, kus see riik ise teeb oma testimise kiirendatud korras, nagu Suurbritannia tegi Threodiga. Kokkuvõttes on “NATO sertifikaat” pigem müüt kui üks konkreetne dokument — tegelikkuses on see sogane protsess, mille kiirus sõltub peamiselt sellest, kui kiiresti konkreetne ostjariik otsustab testimise käivitada.
Eestis on NATO, kindlad käed, ei kunagi enam üksi, on ka ühe Piiteri kiriku pommitamise idee, aga kuna pole kuskile kiiret ega märgatavat riiki, siis pole ka droonikaitset. Pooletoobistel ministritel ja pooldebiilsetel kindralitel on suva. Aga kohe jõuame ka hangete endini. Kui oleks sertifikaat, siis oleks droonitõrje hankimine lihtne, aga mitte nii väga lihtne.
Eesti olukord kajastab NATO üldist paradoksi — raha on, tehnoloogia on, reaalne oht on ilmne, aga süsteem on üles ehitatud külma sõja aegsele rahuaja loogikale, kus hanked võtavad 5–10 aastat. Ukraina sõda liigub nädalate sammuga. See kuristikuline lõhe ongi see, mis paneb Eesti 2026. aastal alles hakkame ostma asju, mida oleks pidanud ostma 2022. aastal.
Ja võib oletada, et vanaraua ostmine ei ole parim võimalik droonikaitse, samas NATO on parim kaitse üleüldse, kaitse põhilised komponendid on sertifikaadid, mida ei ole isegi olemas ja hanked, mis algavad vahetult pärast sõda, kui üldse.
Nii, et mingit droonikaitset ei saagi meil olemas olla, raha ja väidetavad tootmisvõimsused ei asenda eluliselt olulist sertifikaati ja kaitsevõime aluseks olevat õiglast, euroopalikku, korruptsioonivaba, tervest mõistusest kantud, põhiseaduslikku ja demokraatlikku relvasüsteemide hankeprotsessi. Me oleme vaimustuses, nagu ütles Margarita Wolandi ballil.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 10.04.2026