Emadepäev ei ole enam kaugel. Minu kõne Riigikogus oli suuresti sellest mõttest kannustatud ja pidasin oma kõne toetuseks eelnõule, et sünnitoetust tõstetaks 1000 euroni.
Oleme viimasel ajal väga sageli kuulnud, kui tõsine probleem on rahvastikukriis. Sageli tuuakse võrdluseks, et sama mure vaevab ka teisi Euroopa riike. Kuid minu hinnangul ei ole tegemist üksnes majandusliku küsimusega. Laste vähese sünni taga on ka laiem ideoloogiline taust ja ühiskondlik kuvand.
Vaatame ausalt, milline on emaduse kuvand meie avalikus ruumis. Kas see julgustab noori naisi peret looma või pigem sellest loobuma? Paraku on meedias kujunenud trend, kus emadust käsitletakse sageli negatiivses võtmes. Räägitakse süütundest, enese kaotamisest, vaimsest kurnatusest ja isegi kahetsusest. Emadust kujutatakse kui piirangut, mitte kui rikastavat kogemust – kui koormat, mitte väärtust.
Sellisel kujutlusel on paratamatu mõju, eriti noortele naistele, kes alles kujundavad oma arusaama elust ja tulevikust. Murettekitav on ka see, et emadust kui eneseteostust püütakse vastandada – justkui peaks naine valima kas karjääri ja eneseteostuse või pere ja lapsed. Tegelikkuses on see vale vastandus. Emadus võib olla üks sügavamaid ja tähenduslikumaid eneseteostuse vorme.
Ent emaduse kuvandit ei murenda ainult negatiivne meediakäsitlus. Seda murendatakse ka ideoloogilisel tasandil – emadust nähakse institutsioonina, mis naist piirab ja allutab. Selline lähenemine nihutab fookuse emaduse tegelikelt väärtustelt – hool, lähedus, vastutus ja elu edasikandmine.
Üha enam kohtab mõtteviisi, kus emadust püütakse ümber defineerida millekski üldiseks ja abstraktseks, mitte enam konkreetseks ja isiklikuks suhteks ema ja lapse vahel.
Oluline on ka vastutuse küsimus. Kui emadust käsitletakse peamiselt rõhumise ja ebaõigluse kaudu, jääb tagaplaanile see, mida paljud naised emaduses tegelikult leiavad: rõõmu, läheduse, eesmärgi ja sügavama elutunde. Selle asemel kujundatakse arusaam, et emadus on midagi, millest tuleks vabaneda või mille tähendus tuleb ümber kirjutada.
Ka siin saalis oleme kuulnud väljaütlemisi, kus suurperedesse suhtutakse halvustavalt ning emasid võrreldakse masinate ja loomadega, justkui oleks laste kasvatamine pelgalt koormav elustiil ja ühiskonnale probleem. Sellises õhkkonnas ei olegi üllatav, et rahvastikukriis süveneb. Võib-olla ei taju me selle mõju täna veel täiel määral, kuid peagi muutub see väga konkreetselt nähtavaks – suletavate koolide ja vähenevate laste arvu kaudu.
Perede toetamine on äärmiselt oluline, sest perekond on inimese esimene ja kõige tugevam tugisüsteem. Ebakindlas maailmas pakub just perekond kindlust. Emadus ei võta naiselt midagi ära – see annab juurde mõõtme, mida ei asenda ükski ametikoht ega saavutus. Elul on sügavam tähendus siis, kui see jätkub. Emana on inimene osa millestki suuremast – on osa elu katkematust ahelast.
Meie lapsed on meie tulevik. Kui me tahame, et Eesti kestaks, peame sellesse ka päriselt panustama.
Evelin Poolamets, Riigikogu liige, kahe tütre ema