“Tervitused Ukrainast. Pidin veetma eelmise öö Budapestis, kuid juba varasel pärastlõunal oli tänavatel tajutav, et midagi suurt on juhtumas. Nii otsustasin pigem riskida Putini droonirünnakutega kui jääda silmitsi Ungari tänavaid täitvate rahvamassidega, kes olid elevil lähenevast vabanemisest Orbáni võimu alt. Probleemide tõttu minu eelistatud Taga-Karpaatia piiripunktis olin sunnitud tegema ümbersõidu Kagu-Slovakkia kaudu. See osutus meeldivaks kogemuseks ning kohtasin isegi nunna täispikas ordurüüs – vaatepilti, mida poleks Montreali tänavatel ilmselt pool sajandit näinud. Olin seda reisi pikalt planeerinud eeldusel, et sõda hakkab lõppema. Ent eilsete valimiste üks tagajärg on see, et peamine vastuseis Euroopa Liidu lõputule sõjapoliitikale on sisuliselt kadunud ning Brüssel võib jätkata võitlust kuni viimase ukrainlaseni.
Kahekolmandikulise põhiseadusliku enamuse vajadus on siinkohal oluline. Uuel valitsusel avaneb võimalus kujundada Ungari riiki ümber viisil, mis välistaks tulevikus Viktor Orbáni sarnase poliitilise nähtuse tekkimise. Just see on olnud Euroopa Liidu bürokraatide eesmärk. Vaikselt, kuid sihikindlalt on Euroopa Komisjoni juht Ursula von der Leyen saavutanud režiimimuutuse – ilma suurema kärata.
Miks peetakse seda arengut laastavaks, saab mõista, kui vaadata niinimetatud populismi „tõusu“ Euroopas. Marine Le Pen on Prantsuse poliitikas jäänud alatiseks teiseks; Geert Wilders küll võitis Madalmaades valimised, kuid jäeti valitsusest kõrvale; Giorgia Meloni jõudis peaministri ametisse, kuid pidi kiiresti kohanema valitseva poliitilise survega. Ainult Viktor Orbán suutis võimu saavutada, seda hoida ning kasutada seadusandlikult Euroopa identiteeti ohustavate tegurite vastu.
Nüüd on ta aga lahkunud. Nagu BBC pealkiri rõhutas: „Orbáni ajastu pühiti minema Péter Magyari valimisvõiduga.“
Tegu ei ole pelgalt järjekordse poliitilise tagasilöögiga. Oma pika ametiaja jooksul tegeles Orbán otseselt demograafilise kriisiga ning suutis tõsta sündimuskordaja 1,25-lt 1,55 lapseni naise kohta, kus see on praeguseks pidama jäänud. Ta rajas riigi lõunapiirile piiritara. Samas jättis ta mõningal määral tähelepanuta majanduslikud põhiküsimused, mis võivad demokraatlikes süsteemides poliitikutele saatuslikuks saada. Sellest hoolimata on Ungari endiselt tajutavalt Ungari – erinevalt näiteks Rootsist või Saksamaast, mille rahvuslik identiteet on muutunud.
Üks minu tuttav noor hollandlanna ütles mulle mitte väga ammu, et elu Madalmaades muutub üha talumatumaks. Pärast seda, kui ta väljendas televisioonis viisakalt, kuid ausalt oma seisukohti, hakati teda tänaval ja metroos tülitama ning hirmutama. Talle pakuti võimalust leida varjupaik Ungaris, kuid ta polnud kindel, kas suudaks sealsest toidust teha endale aastaringse igapäevase dieedi, mitte pidada seda vaid aeg-ajalt meeldivaks vahelduseks.
Sellel hallil hommikul pärast kõike toimunut on guljašš kõige väiksem mure – kuid mitte täiesti ebaoluline. „Viktor peaks veidi kaalust alla võtma,“ ütles üks tema kaastöötajatest mulle nädalavahetusel. „Ta ei saa,“ vastas teine. „See on seotud ravimitega, mida ta võtab.“ Kuid sellised asjad loevad. Nii paistis ainus mees, kes pakkus tõelist alternatiivi Euroopa Liidu tavapärasele mõtteviisile, pundunud ja kurnatud, samas kui poliitik, kes oli valmis Ungari taas väsinud Brüsseli konsensuse alla allutama, mõjus värske ja energilisena.
Euroopa poliitiline eliit on küll ebapopulaarne, kuid nad tegutsevad sihikindlalt, et hoida kontinendi poliitikat kindlates raamides, kus olulisi muutusi ei lubata. Probleem seisneb aga selles, et me ei suuda piisavalt paljusid kodanikke veenda alternatiivsetes seisukohtes. Seetõttu olen ma ka varem öelnud, et praegune periood jääb lääneriikide viimaseks tõeliseks valimistsükliks – pärast 2030. aastat on poliitilise kursi muutmine demokraatlike vahenditega võimatu.”