15.04.2026
Vanadus pole meelakkumine.
Riigikohus tegi 2026. aasta aprillis olulise määruse, mis puudutab Tabasalu Pihlakodu AS-i vastu esitatud kuriteokaebust. Tegemist on juhtumiga, kus 11 inimest süüdistasid hooldekodu ettevõtet kaudses kaasaitamises abihooldustöötaja Mark Davõdovi poolt toime pandud seksuaalkuritegudes, maakeeles vägistamistes, mitme hoolealuse, sh kaebajate emade suhtes.
Riigikohus jõudis kahele peamisele järeldusele:
1
Kaebajatel puudus seadusest tulenev kaebeõigus. Seaduse järgi võib kriminaalasja alustamata jätmist vaidlustada vaid kannatanu – see tähendab isikut, kellele kuritegu tekitas vahetu kahju. Kuna ohvriteks olid kaebajate emad (kes on väidetavalt vägistatud), ei olnud lastel endil formaalset õigust prokuratuuri otsust kohtus vaidlustada. Seetõttu ei saanud kohus ka prokuratuuri kohustada kriminaalmenetlust alustama. See on puhas seadusetõlgendus, mis näitab, et Eesti kriminaalmenetluse seadus on selles osas täiesti väärastunud.
2
Prokuratuur tegi olulisi menetlusvigu. Siin on Riigikohtu otsus väga terav. Kohus rõhutas, et kriminaalmenetluse alustamise lävi on madal. Prokuratuur peab kuriteoteates esitatud väiteid üldjuhul õigeks pidama ja seejärel alles uurima, kas need leiavad tõendamist. Kaebajad esitasid märkimisväärsel hulgal teavet, sealhulgas korduvaid viiteid sellele, et kahtlused jõudsid hooldekodu juhtkonnani juba enne töötaja kinnipidamist. Prokuratuur ei tohtinud neid väiteid lihtsalt kõrvale heita ilma uurimiseta.
Vanurid on väljapääsmatus olukorras
Eriti oluline on Riigikohtu rõhutus, et eakate seksuaalse väärkohtlemise kahtlusi tuleb uurida eriti põhjalikult, sest ohvrid ise on tihti füüsiliselt või vaimselt võimetud oma õigusi kaitsma. See on väga selge sõnum pooletoobiste valitsusele.
See juhtum paljastab mitu süsteemset probleemi, mida EKRE on aastaid esile tõstnud: hooldekodude järelevalve ja vastutus on liiga nõrgad. Eraettevõtted nagu Pihlakodu teenivad kasumit riigi ja omavalitsuste raha eest, kuid vastutus kuritegude eest on sama hästi kui olematu. Töötaja sai 11-aastase vangistuse, kuid ettevõtte vastutuse küsimine takerdus hingetu bürokraatia taha. See on klassikaline näide sellest, kuidas haavatavad inimesed jäävad süsteemi hammasrataste vahele.
Prokuratuur käitus formaalselt ja hoolimatult. Asjaolu, et riigiprokuratuur, ringkonnakohus ja alles Riigikohus pidid sekkuma, näitab madalat prioriteeti väärkohtlemise juhtumite suhtes hooldekodudes. Riigikohus sunnib prokuratuuri nüüd sisuliselt oma vigu tunnistama – see on hea, kuid hilinenud reaktsioon.
Prokuratuur alustas lõpuks ometi uurimist
Just äsja teatas peaprokurör Astrid Asi: “Tutvusime riigikohtu määrusega ning lähtudes seal esitatud seisukohtadest ja suunistest alustame kriminaalmenetlust Pihlakodu kui juriidilise isiku suhtes. Menetluse eesmärk on selgitada välja ettevõtte võimalik vastutus Pihlakodu klientide väärkohtlemise juhtumites.”
Olukord oli igale keskmise intellektiga inimesele arusaadav ka ilma Riigikohtu abita, oli vägistamisi, on kahtlus, et Pihlakodu ei sekkunud, asja tuleb uurida, mitte otsida lõputult bürokraatlikke ettekäändeid jõleda juhtumi uurimata jätmiseks. Uurimine ei tähenda muidugi veel midagi, ka uurimine võib olla formaalne. Loodame siiski, et asjaolud selgitatakse välja ning kustuma hakkav usk õigusriiki hakkab teosammul taastuma.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 15.04.2026