16.04.2026
Õline Tsahkna teise välispoliitilise aferisti kõrval.
Konflikt Kadrioru ja välisministeeriumi vahel on välja toonud selle, kuidas islandi tänaval aetakse poliitikat, mis ei ole tegelikult välispoliitika.
ERR vahendab: “Eesti poliitikutes on süvenemas tendents teha välispoliitikat sisepoliitilistel eesmärkidel oma valijatele, mis pole tervitatav, ütles mullu detsembris Kasahstani suursaadiku kohalt lahkunud Jaap Ora saates “Otse uudistemajast”.”
Välispoliitikat kasutas enda maine tõstmiseks osavalt ära kunagine peaminister Kaja Kallas – omal ajal öeldi, et Ukraina sõja pealt said tohutut sisepoliitilist mainekasu kaks poliitikut: Venemaa president Vladimir Putin ja Eesti peaminister Kaja Kallas. Kuna viimane neist oli sisepoliitikas ja majanduses täielik käpard, siis suutis ta selle poliitilise kapitali vähemalt sisepoliitiliselt täielikult maha mängida.
Ka praegu, Kristen Michali valitsedes, võib näha, et Ukrana-teema on see karkass, millega üritatakse valitsust püsti hoida. Kui majandus ikka uperpalle teeb, siis rõõmustatakse millegagi Ukrainat ja tembeldatakse konstruktiivne kriitika “Kremli agendaks” – ja mingi reitingumullike ikka püsib.
Eriliseks fruktiks on saanud välisminister Margus Tsahkna, kes lehvib mööda maailma ringi, riigist riiki, ja teeb üha uskumatumaid avaldusi: toob Eestisse tuumarelva, surub Venemaad verbaalselt põlvili, tahab Hormuzi väinale minna… aga ta ei pruugi sugugi idioot olla, kuid ilmselgelt näib sellisena. Ega igaüks oskaks Ukrainasse minevatelt välihaiglatelt kasu lõigata.
Tsahkna on põrunud nii IRL-i kui Eesti 200 juhina ja olukorras, kus projektipartei on mustas augus, kust ta enam ei tõuse, pole Tsahknal eriti kusagile minna, valimised aga lähenevad. Isamaa on välistatud, Reformierakond vaevalt teda tahab, ehk sotsid või libaparempoolsed…
Tsahkna välispoliitiline võimlemine on ilmselt suunatud sellele, et ennast sisepoliitiliselt pildis hoida ja võimalikele kosilastele muljet avaldada. Meedia võimendab teda võimsalt, Tsahkna tegemised tuuakse esile, kuigi enamik neist on anekdootlikud, vähemalt tema ettepanekud.
Välisminister on välispoliitiline aferist, kes on diplomaatiareeglid jalge alla tallanud, osaledes sõbralike riikide valitsusvastastel meeleavaldustel ning eksportides homoagendat traditsionaalsetesse riikidesse. Islandi väljakust on saanud naljanumber ja ilmselt on ka tüli presidendiga teatud poliitilistele jõududele suunatud appikarje: korjake mind üles, tahan pärast valimisi ka lihapottide juurde jääda.
Eestil pole enam oma välispoliitikat ja seetõttu tuleb see avantürist koos Eesti 200-ga valimistel maha hääletada.
Uued Uudised