20.04.2026
Varro Vooglaid.
Esmaspäeval oli Riigikogus arutlusel arupärimine e-hääletamise auditeerimissüsteemi puudujääkide kohta, kus oma arvamuse ütles välja EKRE faktsiooni saadik Varro Vooglaid.
“Minule tundub ka, et Eesti riiki justkui ei võeta tõsiselt. Olles kuulanud peaministri vastuseid arupärimises esitatud küsimustele, jääb paratamatult selline mulje. Kui meil on põhiseaduse esimeses paragrahvis deklareeritud ideaal, et Eesti riik on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, siis peaks ju olema elementaarne, et me suhtume ka demokraatia põhimõttesse täie tõsidusega ja püüame pingutada selle nimel, et Eesti riigis oleks avaliku võimu teostamine korraldatud tõepoolest demokraatlikult ja et see baseeruks rahva enamuse tahtel.
Mis on esimene asi, mida me peaksime tegema, kui me tahaksime seda ideaali tõsiselt võtta? Esimene asi on see, et me peaksime tagama valimiste läbipaistvuse, kontrollitavuse, aususe, et selle suhtes ei oleks kellelgi mingisuguseid põhjendatud kahtlusi. Ometi me teame, et Eesti Vabariigis on kujunenud välja just nimelt paljuski selle e-hääletamise süsteemi tõttu olukord, kus ligemale 40% kodanikest ei pea seda valimissüsteemi usaldusväärseks. 40%!
Me ei räägi siin sellest, et 5% või 10%, mis oleks juba väga palju. Kui 10% kodanikest ei usalda valimissüsteemi, siis on järelikult süsteemiga midagi ilmselt valesti. Aga kui see number on mitte 20% või 30%, vaid lausa 40%, siis see on tegelikult ju täiesti skandaalne olukord. Sellist olukorda ei tohiks päevagi sallida, sellise olukorra jätkumist.
Ja mida ütleb peaminister selle peale? Ta ütleb kuidagi niimoodi pooleldi naljatlemisi, et aga noh, üle poole ju usaldavad, milles probleem. Te ise ütlesite, et 40% ei usalda – noh, lihtne matemaatika –, järelikult neid, kes usaldavad, on rohkem kui neid, kes ei usalda. No öelge mulle, kas sellest jääb mulje, et võetakse tõsiselt seda omariiklust meil siin. Kas võetakse tõsiselt demokraatliku ühiskonnakorralduse ideaali? No ei võeta! See ei ole mingisugune naljakoht. See on väga tõsine probleem, millesse tuleks suhtuda täie tõsidusega.
Muidugi, ega sellega ei piirdu see mittetõsine suhtumine demokraatia ideaali. Kui me vaatame näiteks olukorda, et Eesti riigis presidenti rahvas valida ei saa, eks, sügisel toimub meil järjekordne presidendi määramine või nimetamine – nimetage seda, kuidas soovite –, aga rahvas teatavasti ei saa valida endale riigipead, ei saa esitada ka riigipeakandidaate teatavasti.
Või kui me vaatame olukorda, et rahvaalgatuse õigus puudub.1920. aasta põhiseadusega oli see õigus ette nähtud, 1933. aasta põhiseadusega oli see õigus ette nähtud, aga enam ei ole, 1992. aasta põhiseaduses seda sätestatud ei ole. Ehk teisisõnu, rahvas ei saa algatada parlamendis seaduseelnõusid ega saa algatada ka referendume.
Kes saab algatada referendume? Ainult Riigikogu, aga Riigikogu pole seda teatavasti rohkem kui – mis see nüüd teeb? – varsti 23 aastat teinud, rohkem kui 22 aastat. Varsti on juba veerand sajandit möödas sellest, kui viimati oli rahval võimalik midagi referendumil otsustada.
Nii et kõik need asjad kokku pannes ei saa lihtsalt jõuda mingi muu järelduseni kui see, et kogu see demokraatia on meil üks suur mäng ja illusioon, selline etendus, mida inimestele esitatakse, aga tegelikku soovi demokraatia ideaalist Eesti riigielu korraldamisel lähtuda ei ole.
Mõned üksikud väited veel, mida president, mitte president – vabandust! –, peaminister esitas. Ütleb, et e-hääletamise süsteem on meil olnud kasutusel juba üle 20 aasta, järelikult see on turvaline. No aga sellest, et ta on olnud kasutusel üle 20 aasta, ei nähtu, et ta on turvaline. Vastupidi, kui me vaatame faktidele, siis nähtub ju see, et ta just nimelt ei ole turvaline.
Aasta aega tagasi, 2025. aasta alguses, Kristjan Düüna ja Tarvo Treier tulid välja oma publikatsiooniga, kus toodi esile, et 2023. aasta Riigikogu valimistel selles faasis, kus eemaldati tühistatud hääled, mis oli tühistatud selle tõttu, et hilisema paberhääletamisega oli muudetud oma esialgset valikut, ja anonümiseeriti e-hääled, oli võimalik lisada teadmata hulk uusi e-hääli. See on fakt! See on ju fakt, mida ei saa ümber lükata ka peaminister. Kuidas siis saab sellises olukorras nimetada sellist süsteemi usaldusväärseks? Ei saa!
Ja veelgi enam, kui me vaatame, kuidas on tagatud reaalselt nii-öelda usaldus selle süsteemi vastu, siis me näeme, et kogu usaldus baseerub usaldusel kahe audiitori vastu, kes on palgatud valimiste korraldaja ja läbiviija poolt. See on ju naljanumber! See ei ole usaldusväärne aus valimiste süsteem ja tagumine aeg oleks hakata suhtuma sellesse täie tõsidusega, et me peame tagama valimissüsteemi tegeliku läbipaistvuse ja kontrollitavuse.”