“Ametis olev valitsus sillutab teed eesti rahvuse, keele ja kultuuri hääbumisele ja väljasuremisele”

Esmaspäevasel arupärimisel katastroofilise demograafilise olukorra kohta rääkis EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid sellest, kui ükskõikne ja isegi vastutöötav eestluse säilimisele on võimuseltskond.

“Kes kuulas peaministri vastuseid esitatud arupärimisele, see ilmselt nägi ka seda, et valitseb endiselt selline täielik ideede ja visiooni puudumine. No lihtsalt mitte midagi, mitte midagi ei ole! Ja ega see ei üllata, me oleme seda ju korduvalt ka varem näinud. Nägime seda Kaja Kallase peaministriks oleku ajal ja oleme näinud seda jätkumas ka Kristen Michali peaministriks oleku ajal.

Käib selline uinamuina jutt, räägitakse, et teeme siin ikka seda ja teeme natuke teist ja natuke kolmandat ka ja natuke neljandat. Aga kõik saavad ju aru, et jutt käib sellistest asjadest, mis esiteks ei muuda olukorda absoluutselt paremuse poole, vähemalt mitte märkimisväärselt, ja päris kindlasti ei aita neil mitte kuidagi demograafilisest kriisist välja tulla, seda ületada. No see on täiesti ilmselge.

Aga hoolimata sellest ei ole ka julgust või tahtmist hakata mõtlema kastist väljapoole, et kui on selge, et need meetmed meid kriisist välja ei too, siis mis võiks meid kriisist välja tuua. Kui natukenegi sellele territooriumile suunad mõtte liikumist, tõstatad mõningaid küsimusi, siis peaministrile teeb see kangesti nalja, ta hakkab hurjutama ja üritab siit mingisugust poliitilist punkti, võitu noppida. See on ausalt öeldes isegi lapsik ja titalik käitumine, mis ei sisenda ka lugupidamist peaministri isiku ega ameti vastu.

Mis kõige hullem, mitte ainult ei tehta neid asju, mida oleks päriselt vaja teha ideoloogilist krampmõtlemist ületades, vaid töötatakse otseselt vastu sellele, et meie demograafiline olukord võiks paraneda. Väga kiiresti – tasub meenutada – selle Riigikogu koosseisu alguses, esimese asjana, kaotati kohe ära alles eelmise koosseisu lõpus vastu võetud paljulapseliste perede toetused. Tervet toetust ei kaotatud ära, aga kaotati ära see tõstmine, mis alles hiljuti enne seda tehti Reformierakonna enda osalusel.

Kaotati ära täiendav tulumaksuvabastus abikaasa ja laste pealt, mis on tabanud paljusid perekondi väga valusalt. Väga valusalt! Ma tean ise tervet rida perekondi, kes ütlevad, et vähemalt üks kuupalk on sellega aastas ära võetud. Kaotati ära koduste emade ravikindlustus, mis on ka sümboolselt täiesti vale sõnum.

Ja samuti kehtestati automaks sellisel viisil, mis karistas eriliselt paljulapselisi perekondi. Tõsi, hiljem protestide peale ja ilmselt ka õiguskantsleri hoiatuste peale see viga parandati. Vastasel juhul oleks Riigikohus ilmselt tunnistanud selle lihtsalt põhiseadusvastaseks, sest põhiseaduse § 28 lõike 4 kohaselt on ju paljulapselised pered riigi erilise hoole all. Aga ainuüksi asjaolu, et algselt sellisel viisil see maks kehtestati kõikidest hoiatustest olenemata, näitab seda, et lihtsalt üldse ei hoolita paljulapseliste perekondade heaolust.

Ma ütlesin, et kui ma osutasin eelnevalt sellele, et ehk peaks hakkama ideoloogilisest kastist välja mõtlema, mõtlema, et ehk peaks võtma kasutusele mingisuguseid selliseid meetmeid ja astuma selliseid samme, mis ei ole lihtsalt opereerimine olemasoleva raamistiku sees, vaid omaks perspektiivi päriselt midagi muuta, siis see, jah, nagu öeldud, teeb peaministrile palju nalja.

Ma ei öelnud seda, et peaks kuidagi riik vastu töötama töö- ja pereelu ühitamisele, loomulikult – nagu ta siin kolm korda on üritanud mõista anda –, vaid ütlesin seda, et ehk peaks panema rõhu mitte sellele, et looma eeldusi võimalikult ulatuslikuks töö- ja pereelu ühitamiseks, vaid looma eeldusi selleks, et need, kes ei taha töö- ja pereelu ühitada, ei peaks seda tegema, ei oleks sunnitud seda tegema. Ei tohiks olla nii lihtsast asjast raske aru saada.

Enamik lapsi Eestis sünnib paljulapselistesse perekondadesse. Selleks, et saaksid tekkida paljulapselised perekonnad, peab looma eeldusi selleks, et vähemalt üks vanematest, eelduslikult ema, ei peaks töö- ja pereelu ühitama, et ta ei oleks sunnitud tööle minema pereelu kõrvalt, laste kasvatamise kõrvalt. Sellepärast, et ei ole lihtsalt realistlik, et üks naine sünnitab palju lapsi, võtab need lapsed vastu, keda perekonnale on kingitud, ja samal ajal peab rügama ka töörindel, ametialasel rindel. See lihtsalt ei ole inimlikult teostatav.

Teisisõnu, loogiliselt mõeldes peaks aru saama, et kui me tahame, et oleks rohkem paljulapselisi perekondi, siis me peame looma eeldusi selleks, et naised ei peaks laste kasvatamise kõrvalt veel tööle minema. Minul endal on kaheksa last ja ma ütlen ausalt, et see ei oleks kunagi võimalikuks osutunud, kui ma ei oleks ise läbi aastate pingutanud selle nimel, et luua eeldusi selleks, et mu abikaasa ei peaks igapäevaselt tööl käima.

Aga neid aspekte on terve rida, näiteks pensionisüsteemid. Kas riiklik pensionisüsteem on midagi sellist, mida me tahame ka pikas perspektiivis säilitada teadmises, et see on loonud eeldused sündimuse ulatuslikuks languseks, sellepärast et perekond ja lapsed ei ole enam majanduslikult vajalikud?

Samamoodi abielu käsitlus. See valitsus on ju liikunud edasi sellega, et väärastada abielu käsitlust Eesti Vabariigis, selle asemel et tõsta abielu ideaali au sisse, selle asemel et mõelda läbi ka seda, et võib-olla peaks ka kehtivas õiguses midagi muutma, et meil oleks lahutamatu abielu institutsioon võimalik välja pakkuda nendele inimestele, kes seda soovivad, luues kindlustunnet mõlemale abikaasale, et neid ei saa lihtsalt kõrvale visata nagu mingisugust kasutatud asja, kui tekib mingisugune uus huvi või nii-öelda paremana tunduv variant.

Selle asemel, et viia koolidesse sisse abielu- ja perekonnaõpetus, kus tõstetakse neid ideaale esile ja üleüldse, ütleme nii, õpetatakse lapsi aru saama, millised isikuomadused tuleb endas välja kujundada, selleks et olla üleüldse abielu- ja perekonnaeluks võimeline, tegeleb meil valitsus millega? Loob LGBTIQ arengukava ja hakkab seda juurutama koolides.

Noh, siin võiks rääkida nii ühest või teisest kui ka kolmandast asjast, aga ausalt öeldes tekib lõpuks teatav lootusetuse tunne, et siit ei tule absoluutselt mitte midagi. Mulje jääb, justkui oleks lepitud sellega, et meie rahvas, keel ja kultuur sureb välja. Põhiseadus paneb meie riigile kohustuse seista ühe peamise eesmärgina selle eest, et tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimine läbi aegade. Meie ametis olev valitsus mitte ei seisa selle eest, et seda tagada, vaid, vastupidi, töötab sellele vastu, sillutab teed eesti rahvuse, keele ja kultuuri hääbumisele ja väljasuremisele.

Siin mõne nädala eest istungi juhataja Toomas Kivimägi läks närvi, kui kolleeg Anti Poolamets ütles valitsuse esindajatele, et teate, minge ära, tehke koht vabaks, selleks et saaksid tulla teie asemele need, kes tahavad seista selle eest, et eesti rahvus, keel ja kultuur jääks püsima. Mina küll ei näe, et ta oleks midagi kohatut öelnud. Väga õigesti ütles.

See valitsus, mis on minetanud valdava enamuse Eesti kodanike toetuse ega ole suuteline üles näitama isegi mingisugust visiooni, millest lähtuvalt võiks tegutseda eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimajäämise nimel, peakski kiiremas korras tagasi astuma. Õnneks on lootust, et hiljemalt kümne kuu pärast nad koristatakse oma positsioonilt ära.”