22.04.2026
Kersti Kaljulaid Kremlis asju ajamas.
Mitmel korral on peast läbi käinud olümpiakomitees kääriv allumatus ja mässumeel. Tuleks tähelepanu juhtida. See kõik tundub kummaline ja kahtlane, sportlane peab põlvitama, kui talle öeldakse, et nüüd on vaja põlvitada. Sportlane peab paberilt maha lugema ustavusvande, millega ta kinnitab jäägitut andumust globalismi ebardlikule ideele. Nii peab, muid variante ei ole.
Nüüd on aga sportlased, lausa olümpialased, hakanud suurteks isemõtlejateks ja dissidentideks. Mitte kõik aga paljud ja see on harjumatu ning kõhedust tekitav. Kas süsteem kukub tõesti kokku, kui juba spordihärjad alt ära hüppavad? Õnneks võttis hr Lauri Jürgenson hommikul tabavalt kokku kõik Kersti ja olümpiaadidega seonduva, osundan:
“Teisipäevane ETV saade „Impulss“ käsitles Eesti olümpiakomitee juhtimiskriisi. Tund aega oma elust sellele debatile kulutanud Eesti spordi sees olev inimene raputas aga lõputiitrite ajal pead ja küsis siinkirjutajalt: „Ma ei saanud üldse aru, milles see probleem siis on?“
Ma võin seda Eesti spordi sees olevat inimest, kes lihtsatest asjadest aru ei saa, aidata.
Probleem on Kersti Kaljulaidis.
Ta on koguaeg probleemne olnud ja on ka edasi.
Kui osad inimesed ei suuda mõista jalgadega lapsseksirobotite peksmise idee ebanormaalsust ja sellest järeldusi teha ei oska… siis ronige aknalauale telefonidega vehkima ja jätke mõtlemine nendele, kes selleks veel mingil määral võimelised on.”
Kunagi oli meil üks igavene tüüts Seksi-Kristi, tänaseks näib ta olevat oma koha meedias ja rahvamasside südames loovutanud Probleemi-Kerstile. Midagi tuleb ette võtta, keegi peab sekkuma. Kui sportlased ei saa oma kontoris puhtuse pidamisega hakkama, siis tuleb kutsuda koerapüüdja või ma ei tea kes. Kaua see pull käib? Ära on tüüdanud.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 22.04.2026