22.04.2026
Mart Helme maal.
Kolmapäevases Riigikogu infotunnis küsis EKRE fraktsiooni saadik Mart Helme peaminister Kristen Michalilt toidujulgeoleku kohta, rõhutades vajadust taasatada toidutootmine rohujuure tasandil ehk siis omaenda kasvatatud toiduga.
Mart Helme: “Meil on väga palju viimasel ajal juttu sellest, kuidas varustada kriisiolukorras elanikkonda toiduainetega. Selles kontekstis on minu arvates üha enam ja selgemalt esile kerkinud probleem, milleks on need piirangud, mis on meil toidutootmisele nii rohujuure tasandil kui ka töötlemise tasandil, kui ka ladustamise ja ekspedeerimise tasandil tekkinud. Need on seotud väga suurel määral kõikvõimalike direktiivide, sanitaarnõuete ja paljude muude niisuguste väga selgelt toidutootmist takistavate asjaoludega.
Nüüd, ajaloolise kogemuse kohaselt me võime öelda, et kriisiolukordades ja sõjaolukordades Eesti linnarahvastikul on aidanud ellu jääda see, et meil on olnud talumajapidamised ja seal nii-öelda rohujuure tasandil ka väiketootmine, mis on suutnud varustada rohkemaid inimesi kui need, kes selle tootmisega konkreetselt tegutsevad. Näiteks, kui me võtame metsavendade liikumise – ka see ei oleks ilma taludeta ja taludes toodetava toiduta suutnud kuigi pikalt vastu pidada.
Ja minu küsimus sellega seoses on nüüd: kas valitsuses on päevakorras teema, et me peaksime nii-öelda rinderiigina või potentsiaalselt ohus oleva riigina üle vaatama kõik need piirangud, mis takistavad meil talude maapiirkondades rohujuure tasandil toidutootmise laiendamist ja seeläbi mitmekesistamist nende allikatega, mis võiksid kriisiolukorras aidata inimestel ellu jääda?”
Teises küsimuses jätkas Mart Helme: “No ega ma siit midagi uut praegu ei kuulnud. Ma ei taha tuua seda eeskujuks, jumala eest, ärge hakake mind jälle süüdistama mingisuguses nõukogude-nostalgias – mitte midagi taolist. Aga siis mõeldi pragmaatiliselt selle peale: 1980. aastatel alustati toitlustusprogrammiga, mille mõte oli just nimelt see, et võimalikult võrgustada toidutootmist maapiirkondades. Anti vabad käed kõikvõimalike loomade pidamiseks.
Ma pean silmas midagi taolist ka meil praegu, et me võrgustaksime oma toidutootmise, et see oleks võimalikult mitmekesine, võimalikult laialilagunenud, et iga inimene, kes tahab, võib pidada kanu, võib pidada seapõrsast, võib pidada lambaid, võib pidada, küülikuid, keda iganes, et ei kammitsetaks üleliigsete kõikvõimalike piirangutega, olgu need sanitaarsed või muud bürokraatsed piirangud, kas või ühe kana registreerimine, nagu tänasel päeval on kord vastu võetud. Ma pidasin eelkõige seda silmas, et me annaksime inimestele vabad käed vaba ettevõtluse tekitamiseks, et tagada meie toidutootmise võrgustamine ja seeläbi mittetsentraliseerimine.
Nüüd, tsentraliseerimisega seoses on mul aga nüüd teine küsimus. Ja see on see, et meil on küll varude agentuur; me kohtusime varude agentuuri juhiga hiljaaegu ja ma küsisin tema käest, et varud on meil küll 30 päevaks umbes 10%-le, mis on selgelt ebapiisav, sest 90%-le ei ole. Selline kontrast on ikka väga jõhker. Aga kuidas see ekspedeeritakse? Kuidas see varu jõuab inimesteni? Kuidas selle varu jaotamist turvatakse? Kuidas on lood sellega, selle varude jaotamise ja selle varude jaotamise turvamisega, et mingid mafioossed grupeeringud seda oma kontrolli alla ei võtaks?
Me oleme jällegi rahvusvaheliselt väga paljudel kordadel näinud: kriisiolukordades tekivad kohe jõugud, kes hakkavad kuritarvitama sedasama kas ÜRO poolt või kuskilt mujalt tulevat abi enda rikastamiseks. Kuidas on Eesti Vabariigis sellekohased plaanid, et keegi ei monopoliseeriks seda abi jagamist ja ei muudaks seda oma rikastumise allikaks teiste inimeste arvel?”
Mart Helmet toetas Arvo Aller: “Tegelikult oli ju Mardi küsimus see, kas üks asi on läbi mängitud jaotuspunktid, teine asi, kuidas jaotuspunktides toimub jagamine, et seda ei kuritarvitata kolmandate isikute poolt, kas see on turvatud, kas jagamist korraldab Päästeamet või Kaitsevägi või kes seda korraldab. Ma ei tea, kas te riigisaladusele viidates ei saa seda öelda. Aga see oli selle küsimuse mõte, kas sellele on mõeldud.
Siin te ütlesite ka seda, et kui on mingeid mõtteid eelnõude kohta, siis tasuks õlg alla panna. Jah, me olemegi, opositsioon on toetanud ka valitsuse eelnõusid, aga seda ei ole nagu vastupidiselt näha. Valitsus ei ole toetanud opositsiooni eelnõusid, mis oluliselt parandavad Eesti inimeste toimetulekut.
Tulles nüüd tagasi varude juurde, siis edaspidi mõeldes lihtsustamisele, kas on mingi lähiajal tulemas ka põllumajandustootmise seisukohalt lihtsustatud, on see siis loomapidamine, endale toidu, varude hoidmine, sellesama ühe sea hoidmine, lehma hoidmine ja kasvatamine, et piima saada. Lõpuks tagab ikkagi toidu jagunemine üle Eesti erinevatesse kohtadesse ka riigikaitselise julgeoleku. Mis te selle kohta arvate?”
Nn vabas mikrofonis võttis Mart Helme küsimuse veel korra üles: “Te mainisite, et te ka mäletate seda nõukogude aega. Mina mäletan ka. Ma olin lihtsalt aktiivne põllumees sel ajal ja ei olnud mingisugust vabaduste piiramist. Mul oli kõige rohkem kümme siga ühel aastal ja keegi ei keelanud mul võtta neid kasvõi 20 või 50, kui ma oleksin suutnud varustada need sead ka toiduga üleskasvatamiseks. Mingisuguseid piiranguid ei olnud. Selles mõttes te mäletate natuke valesti.
Ei olnud ka piiranguid realiseerimisel. Ma läksin restorani ja leppisin kokku, et ma toon teile järgmisel nädalal kaks searümpa. Järgmisel nädalal ma ka nii tegin. Ei olnud mingeid piiranguid nende sigade omakäelise tapmisega. Te ei mäleta õigesti, teil on ettekujutus, et siis oli kõik hirmus surve all ja kõik olid tohutult ära keelatud. Ei! Aga mis puutus põllumajandustootmisse erasektoris, siis see oli nõukogude perioodi lõpul väga vaba. Nii et jällegi, ärge hakake mulle rääkima, et ma idealiseerin nõukogude korda. Ei, ma ei idealiseeri, aga ma lihtsalt tahan öelda, et teie mäletate valesti ja mina mäletan õigesti, sest ma olin selle asjaga tegev.
Aga küsimus on mul hoopiski teisel teemal. Nimelt, eile tulid välja uudised meie demograafilise olukorra kohta. 15 aasta pärast on tõenäosus praeguste protsesside jätkumisel, et eestlased moodustavad Eesti rahvastikust 50%, aga võib-olla ka vähem kui 50%. Mis siis ikkagi nüüd toimub? Kas te lihtsalt muigate selle peale ja ütlete, et võõras mure, mina ei ole siis enam peaminister, või on ikkagi ka praegusel valitsusel tõsine murekoht, sest demograafilised protsessid teatavasti on väga pika vinnaga ja tegutsema tuleks asuda praegu? Mis te selle murekoha peale praegu Eesti inimestele ütlete?”