25.04.2026
Üks Tartu Ülikooli uuring.
On juba ammu teada, et erakondade populaarsusuuringuid võidakse võltsida, eriti valimiskampaania käigus. Psühholoogiliselt on selge, et nn soo ehk kindla eelistuseta valijad, kelle häälte pärast kõige rohkem võideldakse, eelistavad oma hääle “võitjale” anda, et see kaotsi ei läeks. Seega on vaja, et reitingu-uuringud tõstaksid erakonna edukate sekka.
Kas uuringuagentuurid võivad olla… kui mitte just äraostetavad, siis vähemalt mõjutatavad? Kui vaadata, kui polariseerinud on Eesti ühiskond, siis – jah! Veel enam – tõenäoliselt on selle polariseerumise pärast ka valimissüsteem täis inimesi, kes on valmis seadusi rikkuma ja võltsimistele kaasa aitama. “Vihaseid valgeid liberaale” on ühiskond nii täis, et Varro Vooglaiu või Martin Helme nimega hääletussedeleid on paljud valmis vargsi prügikasti sokutama.
Aga on väga palju muid uuringuid. Kui vaadata BNS-i uudiseid, siis pea igal päeval avaldatakse mingi uuringu tulemused. Näib, et tegu on tööstusharuga, millega tegelevad paljud asutused ja neis uuringutes liiguvad suured (maksumaksja) rahad.
Uuringute eesmärgiks peaks üldjuhul olema ülevaate saamine protsessidest ühiskonnas ja nende mõjudest, paraku tundub, et liberaalses ühiskonnas on enamik uuringud ise ühiskonna mõjutamise tööriist. Ehk siis peavad uuringud andma ettetellitult tulemuse, et kuskil on miski valesti (näiteks diskrimineerimine) ja kuskil miski hästi (valitsuse töö). Vastavalt sellele suunatakse ühiskond soovitud suunas.
Nii on avaldatud uuringuid, et inimesed toetavad tuuleparkide rajamist – samas aga pole küsitluslehtedel ollagi varianti “Ma ei taha tuulikuid”, vaid on erinevad pooldavad variandid, mis annavad lõpuks tellijale võimaluse väita, et rahvas on tuulikute poolt, erimeelsused on ainult näiteks teostamises. Selline uuring on lihtlabane võltsing.
Või siis Tartu Ülikoolis algatatud uuring ahistamiste ja sugulise võrdsuse kohta – praeguses ideoloogilises miljöös ei ole selle eesmärgiks kindlasti mitte välja selgitada, kas soolist diskrimineerimist on, vaid ära fikseerida, et see on, ja alustada ideoloogilist kampaaniat. See on puhas tellimustöö marksistliku ülikooli loomisel.
Nii on ilmselt enamiku uuringutega. Näiteks uuringud toetusest Euroopa Liidule näitavad alati kõrget protsenti, aga kui süveneda kogu uuringusse, siis on valdkonniti protsendid väga madalad.
Uuringuid võltsitakse klassikalises mõttes ehk et pannakse ise suvalised arvud paika, ilmselt harva, asjad käivad teistmoodi. Klassikalisem suunamine käib küsimustega – neid esitatakse nii, et vajalik tulemus tuleb paratamatult välja ja tavalised inimesed ei märkagi, kuidas on olemas suunavad küsimused ja pole eitavaid variante. On veel palju võimalusi, sealhulgas teade telefoniküsitlustes – teie sihtgrupp on täis (kui kuuldakse “valet” vastust.
Selline võltsimine ei käi ilmselt ainult poliitilistes küsimustes, vaid ka üsna praktilistes ja pragmaatilistes valdkondades – näiteks majanduslikes, sotsiaalsetes või olmelistes küsimustes. Näiteks võidakse küsida prügimajanduse kohta ja selgub, et inimesed tahavad veelgi suuremat ja põhjalikumat prügisorteerimist, sest sellist tulemust on vaja kliimahüsteerikutele.
Inimestel tuleks sellistest uuringutest osavõtmisel põhjalikult süveneda sellesse, mida ja kuidas neilt küsitakse. Paraku on mõnigi küsitlus selline, et aina vastates tüdineb inimene ära. Näiteks tegi Turu-uuringute aktsiaselts hiljuti liikuvusuuringu, kus pärast arvukaid üldküsimusi tuli lõpuks küsimustik ühe kindla päeva liikuvuse kohta sedavõrd tunni- ja kilomeetrilise täpsusega, et vastaja loobus enne lõpetamist.
Igatahes on uuringud üha enam mõeldud mitte ühiskondliku arvamuse teadasaamiseks, vaid tulemusega selle arvamuse kindlas suunas kujundamiseks.
Uued Uudised