28.04.2026
Selle heite eest maksad sa vere ninast välja.
Kliimaministeeriumi ümber keerlev Eesti eurooblast on meeleheitlikele pugemispingutustele vaatamata omadega ummikus ning anub keskvõimult kergemat karistust. Üüratu kliimatrahv on tulemas. Lömitajad nuruvad euroliidu ametnikelt halastust ja suuremat paindlikkust nn kliimapoliitikas. Enam ei jõua, isake, enam ei kannata välja.
Alandlik ja käsutäitlik estraadirahvas on kliima üldeesmärgi juba usinasti täitnud, siiski ei piisa sellest kaugeltki mitte. Ülesaamatuks probleemiks on siinmail üksikute sektorite mahajäämus, eriti LULUCF-sektoris, mille eest ähvardab hiiglaslik trahv. Mõeldakse fataalset metsa- ja turbaheidet.
Valitsus soovib, et riigid saaksid ise otsustada, kus ja kui kiiresti süsinikku vähendada: „Eesti huvi on, et 2040. aasta eesmärgi täitmisel oleks riigil üks koondhindamine ja otsustusvabadus selle sees,“ ütles keegi Laura Remmelgas.
Jultumus muidugi, tuleb rohkem pingutada, võtta kas kogu mets maha või jätta kõik kasvama, nii nagu keskuse suunised ette näevad – mingit isemõtlemist olla ei tohi. Käsk on täitmiseks.
Samuti peetakse liiga jäigaks iga-aastaseid ja vahe-eesmärke: „Selliselt iga-aastaselt väga ranget piiri hoida ei ole mõistlik. Oluline on vaadata, kuidas me lõppeesmärgi täidame.“ Mida mu vanad kõrvad kuulevad, nüüd ei ole kliimaeesmärgid enam mõistlikud, ohohooo – euroliit on siis lausa lollakas, eks ole.
Mina väänaks sellise laamendamise eest veel mõne trahvi kaela, näiteks prügi- ja solgivaldkonnas. Ja kui ka mõned eesmärgid on täidetud, see ei tähenda, et maailm oleks päästetud. Ei ole.
Seame uued eesmärgid ja enesehävituslik absurd jätkub. Globalism on julm, ei tehtud Ungarile erandeid, ei tehta ka neile sinastele. Vähemalt siiani ei ole tehtud.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 28.04.2026