Anti Poolamets: “Euroopa Liidus olles on ideoloogiline käteväänamine läinud üha hullemaks”

Patarei kommunismiohvrite mälestusmuuseumi pole veel avatudki, kuid muuseumi nimi on juba saanud kriitikat, kuna selles ei kajastu natsismiohvrid. Postimehe rubriik „Vox populi“ küsib „Kas siin on probleem ja kas muuseumi nimes tuleks sõna „kommunismiohvrid“ asendada laiema mõistega?“

Vastab Riigikogu EKRE fraktsiooni liige, ajaloolane Anti Poolamets: „Prantsuse saatkonna vahendusel esitatud nõudmiste taga on laiem vaade ideoloogilisest üleolekust, mida ei esinda ainuüksi Prantsuse välisministeerium, vaid mäletame seda alates 1990ndatest, kui eestlaste üllatuseks survestasid paljud lääne poliitikud äsja okupatsioonist vabanenud Eestit hoopis Moskva imperialistliku vaatenurga kaudu. Juba tol ajal häiris paljusid vasakpoolseid välismaalasi eesti rahva jonnakus ja järjekindlus kommunismiohvrite mälestamisel. Neid paistab häirivat ka asjaolu, et tulevane kommunismiohvrite mälestusmuuseum käsitleb kommunismikuritegusid rahvusvaheliselt. Mälestusmuuseumi planeeritud kujul elluviimine on eesti rahva au ja väärikuse küsimus. Iga katse seda välismaalt moonutada tuleb kategooriliselt tagasi lükata.

Tõenäoliselt on varsti järjekorras Kommunistliku Hiina ja Vietnami saatkonnad, kes saavad oma välisministeeriumilt ülesandeks muusemi sisu pärast protesti avaldada. Kas pole sümboolne, et samal ajal, kui Eestis hakatakse suurt mälestusmuuseumi avama, toimub Venemaal stalinismi taassünd ning kommunismikuritegude ohvrite mälestust jäädvustanud ühing „Memoriaal“ kuulutatakse äärmuslikuks ja suletakse?

Kelle huvides siis Kommunismiohvrite mälestusmuuseumi õõnestamine toimub?

Poola politoloogi ja ajakirjaniku Jan Smolenski ning Harvardi teadlase Jan Dutkiewiczi sõnul tähendab lääne targutamine viisi, kuidas lääne akadeemikud ja spetsialistid analüüsivad Ida-Euroopa olukorda ning kogemust, käsitledes piirkonda mitte ajaloosubjektina, vaid -objektina. Nii tegutses 1993–2001 Eestis OSCE rahvusvähemuste ülemkomissar Max van der Stoel, kes esindas häbenematult  Venemaa vaatenurka ja käis Eesti poliitikutel „vene vähemuse“ olukorra pärast käsi väänamas.

Euroopa Liidus olles on paraku ideoloogiline käteväänamine läinud üha hullemaks ning meie järeleandlikud poliitikud teevad olukorra üha halvemaks. Loodan, et vähemalt seekord õnnestub välissurvele vastu seista.“