02.05.2026
Nafta pealelaadimine.
Alternatiivenergia pooldajad näevad küll võimalust, aga tegelikkus viitab pigem suuremale naftapuurimisele, mitte selle vähenemisele.
Viiendik ülemaailmsest naftakaubandusest läbib Hormuzi väina – see on strateegiline risk, mis praeguste sündmuste valguses on purustanud maailma energiaturgude tarneahelate rahulolu. Samamoodi on purunenud illusioon, et maailm on tänapäeval naftast vähem sõltuv kui aastatel 1973–1974 kehtinud murrangulise Araabia naftaembargo ajal.
Energiaturgude tarneahelate keerukus muudab prognoosimise keeruliseks ülesandeks. Nagu üks ekspert märgib , „võivad väikesed häired avaldada ebaproportsionaalselt suuri tagajärgi“. Energiareaalsuse puhul on aga „liikumissuund“ – Rahvusvahelise Energiaagentuuri lemmikväljend – kindlalt ennustatav.
Energiasiirde pooldajad ütlevad, et tänane naftakriis tõestab, et peame rohkem alternatiivsetele energiaallikatele toetuma. Kuid seda eksperimenti on juba proovitud ja me teame tulemust.
Viimase 25 aasta jooksul on Euroopa ja USA kulutanud üleminekupoliitikale üle 10 triljoni dollari. Ja ometi kasutab maailm tänapäeval rohkem naftat, mitte vähem. Naftasõltuvuse põhinäitaja – ülemaailmne tarbimine elaniku kohta – jääb samaks. Ainus energiavaldkonna omadus, mis on täna erinev võrreldes 27. veebruariga, päev enne Iraani konflikti algust, on nafta hind. Lähiajal pole ega ole ka radikaalselt uusi naftaväliseid tehnoloogiaid tekkinud…
Seega kujundavad energiaturge Hormuzi-järgsel naftaajastul see, kuidas importivad riigid oma naftavarude riske vähendavad, mitte see, kui palju nad alternatiivsete energiaallikate rahastamisse panustavad. Püsiv reaalsus on see, et turgudele tuleb füüsiliselt tarnida tohutud naftakogused. Vastasel juhul majandus seiskub. Naftamootorid annavad energiat üle 95 protsendi kõigi kaupade ja teenuste transpordile…
Mark P. Mills
Allikas: City Journal