Täna andsid meedia kõrgendatud tähelepanu all pressikonverentsi Kersti Kracht, advokaat Oliver Nääs ja EKRE esimees Martin Helme. Nääsi sõnul võib mahyukaid kohtutoimikuid läbi töötades järeldada, et prokuratuur ignoreeris teadlikult Kersti Krachti ja teisi süüdistatuid õigustavaid tõendeid ja tugines lihtsalt oletustele. Tema hinnangul oli uurimine kallutatud ja lähtus eesmärgist näha igal juhul kuritegu seal, kus seda tegelikult ei olnud.
Tallinna ringkonnakohus otsustas tühistada Krachti süüdimõistmise toimingupiirangu rikkumises ning Nääs nimetas seda märgiliseks otsuseks, arvestades, et ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu varasemad otsused Kersti Krachti õigeksmõistmises ja tühistas süüdimõistmise toimingupiirangu rikkumises.
“Kokkuvõttev järeldus ringkonnakohtu otsuse põhjendustest oleks selline, et prokuratuur on täiesti teadlikult ignoreerinud Kersti Krachti ja teisi süüdistatavaid õigustavaid tõendeid ning loonud süüdistuse narratiivi, tuginedes pelgalt oletustele, mitte tõenditele,” lausus vandeadvokaat.
“Ringkonnakohtu otsuse lugemisel ei saa jõuda minu arvates mitte mingisugusele teistsugusele järeldusele kui sellele, et selle asja uurimine ja süüdistuse esitamine on olnud kallutatud ning lähtus eesmärgist näha igal juhul kuritegu seal, kus seda tegelikult ilmselgelt ei olnud,” sõnas vandeadvokaat.
Nääs tõi lisaks välja, et prokuratuur omistas ebaproportsionaalselt suurt tähendust sellele, et Kracht ei soovinud arutada poliitilisi päevakajalisi teemasid telefoni teel. Prokuratuur leidis, et selline konspireerimine viitab selgelt altkäemaksulistele suhetele.
“Ka seda väidet analüüsis ringkonnakohus enda otsuses põhjalikult mitme lehekülje ulatuses ja leidis, et telefonisuhtluse vältimine oli tegelikult Kersti Krachtile omane. Tal oligi üldine hirm jälitamise ees ning see oli kantud tema enda elulistest kogemustest,” rõhutas Nääs. “See oli ringkonnakohtu hinnangul täiesti mõistlik ja tavapärane suhtumine ning ei viidanud mitte kuidagi korruptiivse suhte olemasolule.”
Nääsi hinnangul on tegu väga tähelepanuväärse aspektiga sellest kohtuotsusest, sest oleme jõudnud ühiskonnaga punkti, kus päris paljud avalikus elus osalevad ja täiesti õiguspäraselt käituvad inimesed ei soovi asju arutada telefoni teel, eelistades vahetuid kohtumisi ja krüpteeritud suhtlusvahendeid, sest ei soovi hiljem lugeda toimikust või leheveergudelt enda isiklikke vestlusi, millel tihtipeale ei ole kriminaalasjaga mitte mingisugust pistmist.
“Sinna punkti oleme ju paljuski jõudnud just õiguskaitseorganite poolse võrdlemisi massilise jälitustegevuse tõttu kui ka sideandmete järjepideva õigusvastase kasutamise tulemusena. Seetõttu ongi ühiskonnal kadumas usaldus õiguskaitseorganite tegevuse vastu,” sõnas Nääs.
Vandeadvokaat nimetas niisugust olukorda mõneti paradoksaalseks, sest õiguskaitseorganite endi tekitatud hirmu kasutatakse nendesamade õiguskaitseorganite poolt väga kergekäeliselt kui asjaolu, millele rajada süüdistus, nii nagu see Krachti puhul ka juhtus. Nääs märkis, et tal on hea meel, et ringkonnakohus näitas siin külma pead ja kainet mõistust ning lükkas sellise käsitluse täiesti selge sõnaga tagasi.
“Minu arvates täiesti ilmne, et seadusandja peab andma kohtutele võimaluse õigeksmõistetutele määrata kohane hüvitis kriminaalmenetluse talumise eest. Seda ei pea määrama igas asjas ja igal juhul, aga kohtutel peab olema võimalus võtta arvesse konkreetse asja eripära ja olukordades, kus inimesi on aastaid avalikult ja täiesti põhjendamatult süüdistatud kuritegude toimepanemises, peab sellise hüvitise hüvitise määramise võimalus kohtutel olemas olema,” lisas ta.
Nääs tõi välja, et Krachti kohta jälitustoimingutega kogutud teave oli vormistatud 1700 leheküljel, toimikus olid 57 isiku ütlused ja tuhanded e-kirjad. Maakohtus oli üle 40 istungipäeva, mis laotus laiali kolme aasta peale. Seetõttu on olnud ka selle kriminaalasja menetlemise kulud väga suured.
“Ainuüksi kaitsetasusid on erinevad kohtud süüdistatavate kasuks välja mõistnud üle poole miljoni euro. Sellele tuleks aga juurde liita ka uurimisasutuste, prokuratuuri ja kahe kohtuastme ametnike tööressurss. Kriminaalasja mõju ei ole suur mitte üksnes poliitilisel tasandil ja süüdistatavate rahakotile, vaid ka maksumaksja rahakotile. Ma arvan, et me kokku räägime siin ikkagi tegelikult miljonitest eurodest,” tõdes Nääs.
Selleks, et vähendada selliste stsenaariumite kordumise riski, tuleks Nääsi hinnangul teha kolme asja. Esiteks tuleks kaitsepolitseiametilt ära võtta korruptsiooniasjade uurimise pädevus ja anda üle keskkriminaalpolitseile, kellel vastav pädevus juba eksisteerib.
“Kaitsepolitseiamet on eelkõige julgeolekuasutus ja julgeolek on alati seotud poliitikaga, sealhulgas ka sisepoliitikaga. Selle kinnituseks piisab lugeda mõningaid kaitsepolitsei aastaraamatuid või vaadata, mille üle või kellega on kaitsepolitsei amet pidanud aastaraamatutega seoses kohtus vaidlusi pidama. Kui julgeolekuasutustel on ka menetluspädevus antud, siis on täiesti reaalne risk, et seda menetluspädevust hakataksegi kasutama julgeolekuasutuste teiste eesmärkide saavutamiseks,” sõnas Nääs.
Teiseks tuleks tema sõnul võtta prokuratuurilt ära kohtueelse juhtimise pädevus ning jätta see puhtalt õiguskaitseorganitele. See tähendaks, et politsei uurib ja prokuratuur esindab kohtus riiklikku süüdistust. Nii saaks Nääsi hinnangul tagada, et prokurörid ei oleks juba algusest peale asjaga seotud ega tunneks ennast otseselt vastutatava vastutatavana uurimise tulemuse eest.
“See aitaks tekitada ka teatava objektiivsema pilgu uurimise lõppetapil, et siis otsustada, et kas tõesti asjaga on mõistlik kohtusse minna või mitte. Kolmandaks, karistusõigusnormid tuleb kirjutada selgemaks. Niisama lihtne see ongi. See puudutab eelkõige korruptsioonivastast seadust ja toimingupiirangut, aga ka erakondade annetamise regulatsiooni,” lausus ta.
Nääs ütles, et mõlemad seadused on väga halvasti koostatud, need on liiga üldsõnalised ning jätavad rakendajatele liiga palju tõlgendamisruumi. Viimase aja praktika näitab tema arvates päris selgelt, et prokuratuurile ei saa usaldada laia tõlgendamisruumi, kuna sellega ei käida ümber heauskselt.
“Kokkuvõttes on mul keeruline või raske oletada, mis motiveeris prokuratuuri seda asja kohtusse saatma ja maakohtuotsust veel ka täiendavalt apelleerima. Selge on minu arvates see, et see kriminaalasi on algusest peale olnud suure poliitilise mõjuga ja seda mõistis ka prokuratuur,” lausus Nääs, kelle sõnul oleks seda olulisem teada, kas kriminaalasja seisukohalt määravate otsuste tegemine on olnud läbimõeldud ja kooskõlastatud või taandub ainult ühe või käputäie isikute kõhutundele.
Sellele küsimusele peab Nääsi sõnul vastuseid ja lahendusi pakkuma hetkel ametis olev riigi peaprokurör. Ta märkis, et kohtuotsus tuli 30. aprillil ja praeguseks on käes 5. mai, ent prokuratuur ei ole otsust kommenteerinud, selleks on aga viimane aeg, sest küsimusi on palju.
“Kui prokuratuur on valinud vaikimise tee, siis on meedia ülesanne mitte lasta sellel asjal nii jääda ja meedia peaks siin astuma enda ülesannete kõrgusele,” lisas Nääs.
Tema kinnitusel ei jäta ringkonnakohtu eelmisel nädalal tehtud otsus mingisugust kahtlust, et osa asju vaadatakse kallutatud pilguga, ei nähta selgelt õigustavaid asjaolusid, neid ignoreeritakse ja sinna juurde õmmeldakse puhtalt süüstav lugu.
Kersti Kracht ütles, et kõik asjad, millega ta tegeles ja mille eest ta praegu veel kohtu all on, sest ei ole teada, kas prokuratuur kaebab ringkonnakohtu otsuse edasi, olid kirjas koalitsioonileppes, välja arvatud see, mille Covid endaga kaasa tõi.
“Mina ise ei mõelnud välja mitte ühtegi asja. Seda fakti on absoluutselt eiranud prokuratuur ja täpselt samuti kapo,” lausus Kracht.
Ta märkis, et kui EKRE sai koalitsiooni ja hakati täitma kaht dokumenti – saja päeva plaani ja koalitsioonilepet –, siis ei tahetud nendega arvestada ning suurim pidur kokkulepetest kinnipidamisel oli justiitsministeerium.
“Ma toon teile mõned näited. Meil oli kirjutatud koalitsioonileppesse, et me loome eriprokuröri statuudi. Seda ignoreeris Raivo Aeg, me võisime seal pea peal käia, kogu aeg lükati edasi. Isiklikult oli mul väga palju negatiivset kokkupuuteid [Andres] Parmasega, sest koalitsioonileppes oli kirjas, et me peame tegelema kriminaalmenetluse tähtaegadega,” ütles Kracht.
Parmas väitis Krachti sõnul, et kõik on korras ja muudatusi ei ole tarvis teha. Avaliku teenistuse seaduse muudatused, millega tegeleti, olid Krachti meenutuse järgi justkui kännu taga kinni.
“Isamaa oligi üks põhilisi pidureid. Isamaad huvitas ainult see, kas me saaksime tehtud pensionireformi,” sõnas Kracht.
Ta meenutas, et 2020. aasta detsembri alguses ehk kuu aega enne seda, kui valitsus lagunes, tuli siseministeeriumist rahandusministeeriumi postkasti kinnitamiseks dokument, kus siseministeerium tahtis anda kaitsepolitseiametile loa saada ligipääs maksuameti andmebaasile.
“Meie seda loomulikult ei andnud. Minister Martin Helme kohe andis korralduse, et sellist dokumenti me ei kooskõlasta, et ta valitsuses räägib selle läbi. Ja mina täna ei usu, et see dokument jäi kooskõlastamata. Nii et kui me räägime siin sideandmetest ja jälitustest ja pealtkuulamistest, siis arvestage sellega, et ma olen täiesti kindel, et kaitsepolitsei surfab absoluutselt kõikides andmebaasides,” lausus Kracht.
EKRE esimees Martin Helme ütles, et praeguseks on selge, et süvariik on olemas ning ühiskondlikult ja poliitiliselt on vaja vastata küsimusele, kes valvab neid, kes on pandud valvama meie põhiseaduse kaitsmise üle.
“Sest kui meil on see, mida me nimetame kaporatuuriks ehk prokuratuur ja kapo kahepeale kokku otsustavadki valitsuse pikali joosta – Kersti ütles, et valitsus lagunes, valitsus ei lagunenud, valitsus kukutati –, siis meil põhiseaduslik kord on tegelikult ju sõnakõlks. Sest kapo ja teised julgeolekuasutused pluss prokuratuur peaksid ju valvama põhiseaduse kaitsmise üle, aga nad vahetavad ise valitsusi,” lausus Helme.
“Mina ei ole lugenud põhiseadusest välja, et kapol või prokuratuuril oleks valitsuste vahetamise pädevus või õigus. Ja põhiküsimus, mis meil 2021. aastal või ka juba varem üleval oli, oli see, et kui nad saavad seda teha meile, ma räägin EKRE-st, EKRE ministritest, ministri nõunikest, siis nad saavad seda ju teha igaühele,” lisas Helme.
Tema sõnul on praeguseks mindud Kalle Laaneti ja Elmar Vaheri kallale, lisaks nimetas ta Parvel Pruunsilla ja Priit Humala juhtumit, Kert Kingot ja Lauri Läänemetsa.
“Seal ei ole piiri ees. Ei ole niimoodi, et omasid ei hammustata, sest omade ring on meile teadmata, kes need omad päriselt on? Muidugi, kui me räägime täna prokuratuuri absoluutsest läbikukkumisest ja kõlbmatusest, siis sellel mündil on kaks külge, üks külg on see, mida nad alustavad. Alustasid Kersti Krachti vastu asja, viis aastat on inimest ruineeritud. Aga teine küsimus on see, mida nad ei alusta,” ütles Helme.
“Sest see on selle mündi teine külg. Suvaõigus ja tõlgendamine ja sisetunne – see kõik, millest Oliver Nääs rääkis – viis selleni, et Keit Pentus-Rosimannuse osas ei alustatud asja. Kui üldse on Eestis toimingupiirangu rikkumise paragrahvi rikutud, kui ta määras iseennast kõrge palgaga kohale mitmeks aastaks, siis see oli see kaasus, aga seal asja ei alustatud,” lisas ta ja ütles, et näiteid on teisigi.
Helme leiab, et kui kogu aur kulutada ära poliitilistele klaperjahtidele, siis ei jää aega tegelike korruptantide taga ajamiseks. Parlamentaarne järelevalve julgeolekuasutuste järele on tema hinnangul läbi kukkunud. Parlamendi julgeolekuasutuste järelevalvekomisjonis, mida rahvakeeli nimetatakse kapo komisjoniks, tema sõnul mingit järelevalvet sisuliselt ei toimu, tehakse vaid julgeolekuasutustele poliitilist katet.
Helme märkis, et teda kuulati ministriksoleku ajal peaaegu kogu aeg pealt, aga keegi ei vastuta, kui prokuratuur seadust rikub ja võimu kuritarvitab.
“Keegi ei ole isegi tööst ilma jäänud. Jätame Parmase kõrvale, kelle ametit ei pikendatud, aga kedagi ei ole karistatud /…/ , siis on ju järeldus lihtne: siis võib veel teha, siis võib jälle teha, siis võib kõigile teha. See vajab poliitilist vastust, see vajab poliitilist lahendamist. Mina ei näe võimalust, et tänane prokuratuur saab jätkata ilma absoluutselt põhjalike reformideta nii selles osas, mida nad teha tohivad, kui selles osas, kes seal edasi saavad töötada,” ütles Helme.
Samuti peab ta vajalikuks, et kaitsepolitseis tuleb lahku lüüa julgeoleku tagamise õigus ja kriminaalasjadega tegelemine.
Vaata lisaks: