Liberaalid näljutavad kõige nõrgemaid

Mütoloogiast on teada jumalate toidud nagu igavese nooruse ja surematuse ambroosia Olümposel ja Sæhrímniri nimelise metssea liha – Valhalla pidusöögi pearoog. Eesti inimeste jaoks liigub ka kõige tavalisem liha mütoloogilistesse ja ainult üliolenditele kättesaadavatesse sfääridesse. Aprillis maksis veiseliha veerandi võrra rohkem kui aasta eest, veiseliha kilo maksis aasta eest 18,18 eurot, tänavu samal kuul aga 22,55 eurot.

Aprilli hinnaandmed Konjunktuuriinstituudilt on karm süüdistus liberaalsele majandusmudelile, mida Reformierakond ja teised pooletoobised jorsid on Eestis aastakümneid edendanud. Toiduainete hinnad, eriti just põhiline valguallikas liha, on järsult kallinenud, samas kui paljud pered näevad juba niigi vaeva inimväärse toidulaua katmisega.

Veiseliha on aastaga kallinenud 24 protsenti, sealiha, broiler ja hakkliha on kallinenud 8–15 protsenti. Hakkliha, mis on paljudele lastega peredele ja pensionäridele üks peamisi lihatooteid, maksab nüüd 9,19 eurot kilo eest ehk 15 protsenti rohkem kui aasta tagasi. Munad on samuti kallinenud, kohalikud keskmiselt 11 protsenti.

See ei ole juhus. Liberaalne poliitika – kõrged energiahinnad, rohepöörde ideoloogia, maksutõusud, muude hulgas toidu käibemaksu tõus, Eesti põllumeeste pidev kottimine ja sõltuvus odavast impordist – annavad valusa tulemuse. Kohalik tootmine on kurnatud, energiakulud söövad kasumi ära ja poed täidavad riiulid välismaisega, mille hinnad maailmaturu kõikumiste tõttu siin kiiresti ülesse ronivad.

Kuigi mõned piimatooted on veidi odavnenud (või tõsi jah koguni 11 protsenti parema hinnaga), ei muuda see suurt pilti. Või ja juust on vaid väike osa toidukorvist. Inimene vajab liha, mune ja köögivilju. Siin on olukord halb: importtomat +53%, kohalik kurk +27%, kohalik õun +41%, kartul ja sibul on samuti kallinenud.

Kõige valusamalt tabab hinnatõus just kõige nõrgemaid – väikese sissetulekuga peresid, paljulapselisi peresid, pensionäre ja maal elavaid inimesi. Nemad kulutavad suurima osa oma tuludest toidule. Kui liberaalid räägivad “turu efektiivsusest” ja “globaalsest konkurentsist”, siis tegelikkuses tähendab see Eesti inimeste vaesust ja toiduga kindlustatuse halvenemist.

Liberaalse majanduspoliitika täielikku läbikukkumist näeb igaüks oma toidulaual. Globalism ei too odavust ega kindlust, vaid hinnatõusu ja sõltuvuse võõraste suurfirmadest.

EKRE on jätkuvalt seisukohal, et riik peab kaitsma oma tootjat, hoidma toidu hinda rahva jaoks taskukohasena ning seadma Eesti inimese huvid esikohale. Brüssel võib oma roheideoloogia sisse soolata. Tänane nutune olukord on liberaalse globalismi vääramatu tagajärg.

Sven Sildnik,

Sisepaguluses 05.05.2026