HELLE-MOONIKA HELME: ükski õpetaja ei pea olema märter

Riigikogu infotunnis 6. mail 2025 küsis Helle-Moonika Helme haridus- ja teadusminister Kristina Kallaselt teravaid küsimusi koolivägivalla, õpetajate läbipõlemise ja täieliku bürokraatliku abituse kohta. Helme tsiteeris magistrikraadiga õpetajat, kellel on üle 30 aasta staaži. Õpetaja kirjeldab igapäevast reaalsust klassiruumis järgmiselt:

„Üks noormees otsustas, et minu keemiatund on parim koht, kus demonstreerida gravitatsiooniseadust. Tooliga. …Teine neiu esitas samal ajal …soolo, mis koosnes peamiselt sõnadest, mida ma viimati kuulsin sadamakaid remontivate meeste suust.“

Edasi toob kiri välja absurdi, mida praegune süsteem õpetajalt nõuab: „Mina peaksin tegema ’innovatiivse deeskaleeriva sekkumise’ ja täitma pärast seda eneseanalüüsi portfoolio. Aga praktikas on väheke teisiti. …Me jääme jänni, sest meil on sisse söödetud see vale, et õpetaja peab olema korraga sotsiaaltöötaja, politseinik ja psühhiaater ning vahel ka …ainet õpetama.“

Õpetaja tunnistab, et ta ei ole teflon: „Sellel hetkel on su suurim hirm need 20 ülejäänud last, kes vaatavad sind, kas sa päästad nad ära või jäädaksegi selle olukorra pantvangiks.“ Lahendusena pakub ta konkreetset muudatust:

„Õpetajal peaks olema õigus eemaldada õppetööd püsivalt häiriv isik klassist ilma pika bürokraatliku protsessita. …Õpirahu on kollektiivne inimõigus. Lahendus ei ole õpetaja täienduskoolitus teemal “Kuidas naeratada, kui sind sõimatakse”, sest ükski õpetaja ei pea olema märter.“

Helle-Moonika Helme lisas, et tegemist ei ole üksiku kirjaga – õpetajad üle Eesti räägivad samast asjast. Nad põlevad läbi ja lahkuvad koolist, ent Haridus- ja Teadusministeerium keeldub tunnistamast, et koolis ei ole enam turvaline ei õpetajatel ega õpilastel. Ministrile esitati küsimus, mida too kavatseb oma lühikese ametiaja jooksul ette võtta, et õpetaja au taas tõusta, kooli tagasi kord tuua ning õppimine kõigile auasjaks saada.

Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas nõustus, et vastutuse tasakaal on paigast ära ning „kõik vastutus tundub täna laskuvat koolile“. Ta tõi välja, et kooli ja õpetaja kaela on veeretatud vastutus lapse tervise, toitumise, une, sotsiaal-emotsionaalsete oskuste, eneseregulatsiooni, finantskäitumise ja sotsiaalmeedia tarbimise üle – „ma võin seda loetelu lõputult lugema hakata“.

Käitumise osas kinnitas minister, et „õpetajal on tegelikult õigus ja koolil on õigus distsiplinaarseid meetmeid rakendada“, sh laps tunnist eemaldada ning lapsevanemaga kokkulepe teha. Miks neid kokkuleppeid ei tehta ja väikeseid metslasi koolist ei eemaldata? Jääb selgusetuks.

Sven Sildnik,

Sisepaguluses 06.05.2026