Evelin Poolamets: suurem osa protsessist viiakse keskse kontrolli alla

Riigikogu EKRE fraktsiooni saadik Evelin Poolamets pidas eile kõne Riigi Teataja seaduse muudatuse arutelul öeldes, et tekib küsimus võimu koondumisest täitevvõimu kätte ning EKRE seda eelnõud ei toeta.

Poolamets: “Järjekordne teema, mille puhul kuuleme neid kiidulaule, et küll on tore, küll on mugav. Ma ei võrrelnud küll seda protsessi e-valimistega. Ma kujutan ette, et aastaid tagasi räägiti siin puldis samamoodi, et näete, küll on need e-valimised toredad, kodust välja ei pea minema, midagi ei pea tegema, vajutad nupule ja hääl jõuab sinna, kuhu vaja. Aga mis selle protsessi taga tegelikult saab olema, seda me ju ei tea siiani, mis toimub mustas kastis.

Ja nüüd, kui me vaatame seda niinimetatud Sätla süsteemi, siis jälle tuuakse kaasaegse digiriigi ja kõik muud head asjad juurde eesmärgina seda sisse viia. Aga mis seal tegelikult taga on? Me näeme tulevikus olukorda, kus tõesti kõik eelnõud on ühes keskkonnas. Jälle loeme, et avalikkus kaasatakse, ligipääs infole, nagu siiani ei oleks seda olemas. Aga tegelikult see on ju uus IT-lahendus. See on väga oluline muudatus selles suunas, kuidas Eestis seadusi tehakse ja kes seda protsessi kontrollib.

Ma olen nõus, et jah, praegune toimiv süsteem ei ole täiuslik, alati võib paremini olla, aga üks selle tugevusi on ka paindlikkus. Ma arvan, et vigu ei oleks ka seadusloomes olnud – toome kas või hasartmängumaksu seaduse –, kui oleks tehtud protsessi korralikult, mitte liigselt kiirustades ja hoopis teisi eesmärke silmas pidades. Me oleme ammu hea õigusloome tava prügikasti visanud.

Õigusloome toimib praegu ministeeriumide, töögruppide, komisjonide ja kooskõlastusringide ning erinevate infosüsteemide kaudu. Menetlus ei ole täielikult tsentraliseeritud ja erinevatel institutsioonidel on oma töökorralduslik autonoomia. See võimaldab sisulisi arutelusid, mitteametlikke ekspertkohtumisi ja üldse paindlikku probleemilahendust. Ka vaidlustest aeg-ajalt sünnib tõde ja see kõik teeks seaduse loomist paremaks ja efektiivsemaks.

Aga Sätla muudab selle loogika. Eelnõud hakkavad liikuma läbi ühtse standardiseeritud süsteemi, kus menetlusetapid, avalikustamine ja dokumentide liikumine allutatakse kesksele digitaalsele raamistikule. Tahad midagi lisaks küsida, öeldakse, et ei, standard ei luba. See tähendab, et ka õigusloome muutub senisest jäigemaks ja süsteemikesksemaks. Kõiki halbu asju müüakse meil alati läbipaistvuse ja kasutajasõbralikkusega, aga need jäävadki tihtipeale loosungiks. Selle eelnõu järgi säilitatakse küll ametlikud eelnõud ja menetlusdokumendid, kuid ettevalmistavaid tööversioone, abimaterjale ja muud menetluse kujunemist kajastavat infot pärast menetluse lõppu ei säilitata. See tähendab, et avalikkus võib näha küll lõpptulemust, kuid mitte tegelikku otsuse protsessi, kuidas see tegelikult toimus ja milline oli ametkondade vaidlus, see kõik peidetakse kuhugi kalevi alla. See tegelikult ei tee õigusloome protsessi läbipaistvamaks.

Samuti tekib küsimus võimu koondumisest täitevvõimu kätte.

Kui Sätla hakkab mõjutama kogu seadusloomet, sealhulgas Riigikogu tööd, annab seadus Vabariigi Valitsusele õiguse määrata süsteemi ülesehitus, menetlusetapid, andmete koosseis ja muud korralduslikud küsimused, sisuliselt tähendab see, et täitevvõim hakkab kujundama ka seadusandliku võimu töö tehnilist raamistikku. Siin tekibki küsimus, kus on see võimude lahusus.

Problemaatiline on ka andmekaitse pool. Süsteem hakkab koguma ja säilitama menetluses osalejate nimesid, nii nagu minister ütles, arvamuse esitajaid ja kasutaja andmeid. Ma ei tea, kas me suudame neid hoida nii, et ei saaks neid häkkida. Samas aga jääb eelnõus ebamääraseks, milliseid andmeid täpselt kogutakse, kuidas neid kasutatakse ja kui kaua neid säilitatakse.

Lisaks muudab Sätla kaasamise olemust. Praegu toimub suhtlus sageli töökohtumiste, komisjonide ja kirjavahetuste ning otseste arutelude kaudu. Uues süsteemis võib kaasamine taanduda tehniliseks kommentaariumiks. Kodanik võib küll arvamust avaldada, aga kas seda ka arvestatakse, seda ei tea. Ka praegu võime ju mõelda, et praegu hajutatud mudel tähendab, et ühe süsteemi tõrge ei halva kogu õigusloomet. Sätla puhul puudub keskne keskkonna töökindlus kriitilises küsimuses. Eelnõu ise ka tunnistab seda, lubades erandkorras menetleda eelnõusid süsteemist väljaspool.

See kõik näitab, et Sätla ei ole lihtsalt mugav digitaalne tööriist. Tegemist on sisuliselt uue õigusloome juhtimismudeliga, kus suurem osa protsessist viiakse keskse kontrolli alla. Läbipaistvus siin puhul on nähtavasti ilus kasutajaliides ehk võid ainult kommentaare kirjutada, aga kas neid ka arvestatakse, jääb küsitavaks. Samas ei saa ka avalikkus aru, kuidas need otsused tegelikult sündisid, kes neid mõjutas ja miks osa seisukohti kõrvale jäeti. See kõik jääb selles nii-öelda standardiseeritud digitaalses süsteemis kajastamata. Seetõttu ei toeta EKRE fraktsioon seda eelnõu.”