Kristen Michali rünnak Eesti inimeste pihta ja Kersti Kaljulaiu lõhestav pärand

Kui Eesti Vabariigi peaminister hakkab inimesi avalikult sildistama „heinode koondiseks“, „tigedateks vanameesteks“ ja sisuliselt moraalselt alavääristama kõiki, kes hääletasid teisiti kui tema oleks soovinud, siis ei ole see enam väärikas riigimehelikkus. See on kibestunud poliitiline emotsioonipurse.

Kõige häirivam kogu selle loo juures ei ole isegi see, et Kristen Michal kaitseb Kersti Kaljulaidi. Tal on sellele täielik õigus. Probleem on selles, kuidas ta seda teeb. Eesti peaminister ei saa ega tohiks rääkida poolest Eesti spordirahvast nagu mingist mahajäänud, pahatahtlikust ja moraalselt vigasest seltskonnast lihtsalt sellepärast, et nad julgesid demokraatlikult teisiti otsustada.

See oligi demokraatlik valimine. Mitte riigipööre. Mitte salajane vandenõu. Mitte naistevastane sõda. Inimesed hääletasid ja osa neist leidis, et Kersti Kaljulaid ei olnud hea EOK juht. Punkt.

Aga selle asemel, et austada demokraatlikku otsust, kirjutab peaminister pika emotsionaalse tiraadi, kus vastaspool maalitakse sisuliselt väiklasteks kiusajateks ja „tagatoa“ tegelasteks. See ei ühenda ühiskonda. See lõhestab seda veel rohkem.

Ja ausalt öeldes tuleb lõpuks välja öelda ka see osa, mida paljud kardavad välja öelda: Kersti Kaljulaid ei olnud ühendaja president. Vastupidi. Ta oli sageli president, kes jagas inimesed „õigeteks“ ja „valedeks“, „harituteks“ ja „mahajäänuteks“, „euroopalikeks“ ja justkui vähem väärtuslikeks eestlasteks. Väga paljud inimesed ei tundnud, et vabariigi president räägib nende eest või nendega. Pigem räägiti neile ülevalt alla.

Sama muster kandus edasi ka EOKsse. Konfliktid, leerid, avalikud pinged. Ja nüüd püütakse jätta muljet, nagu oleks tema mahavõtmine mingi ühiskondlik moraalikatastroof. Ei olnud. See oli organisatsiooni sisene otsus, kus inimesed hindasid juhti ja leidsid, et on vaja muutust.

Kõige ohtlikum kogu Michali kirjutise juures on aga selle moraalne ülbus. Kui sa ei olnud Kersti Kaljulaiu poolt, siis oled justkui nõrgemate kiusaja. Kui sa ei aplodeeri, oled osa mingist vanade vihaste meeste kambast. Selline mõtteviis on mürgine. See ei ole arutelu. See on sildistamine. Peaminister peaks rahvast ühendama, mitte pooli valima ja vastaspoolt mõnitama.

Ja veel üks oluline asi. Eestis on tuhandeid täiesti normaalseid mehi, vanema põlvkonna inimesi, spordiinimesi ja vabatahtlikke, kes on aastakümneid Eesti sporti üleval hoidnud. Nüüd loevad nad riigi peaministri sulest, et nad on mingid „tigedad vanamehed“. Kujutame korraks ette vastupidist olukorda — kui keegi kirjutaks samas toonis naistest või mõnest teisest ühiskonnagrupist. Skandaal oleks hetkega riiklik.

Aga nüüd plaksutatakse, sest sildistatav grupp on poliitiliselt „õige“. Eesti inimesed ei taha moraalset üleolekut. Nad tahavad lugupidamist. Nad tahavad, et peaminister käituks peaministrina, mitte solvunud kommentaatori või sotsiaalmeedia aktivistina.

Ja lõpuks — kõige iroonilisem on see, et tekst, mis väidetavalt räägib sallivusest ja nõrgemate kaitsest, on ise täis halvustamist, üleolekut ja inimeste lahterdamist.

Sellise tooniga ei ehitata usaldust. Sellise tooniga põletatakse viimased sillad ära.

Rainis Lipstok