Eestis on tekkinud narr olukord – pärast pikka oponentide “lamemaalasteks” sildistamist on hoopis “teaduspõhisus” naljanumbriks muutunud. See on tavaline olukord, kui mingit asja arendatakse maksimalismini ja muudetakse iseenda paroodiaks. Kuigi osa inimesi karjub endiselt “Usaldan (pimesi – toim.) teadust!”, on ka päris teaduse maine pikkade barrikaadilahingute jooksul alla käinud.
Nõukogude ajal olid asjad lihtsamad – kommunistlik riik oli ateistlik ja rõhutas igati oma materialismi, teadusel polnud vaja ei mainekujundust ega õigustusi. Eesti Vabariigi teadusmaastik päris aga olukorra, kus neil polnud mingit kommunikatsiooni, kuidas asju selgitada. Lisaks saabus internetiaeg, mil inimesed “said targaks” guugeldamise teel ning tekkis palju küsimusi. Vastuseid tavaliselt ei tulnud, teadus ei osanud ennast arusaadavalt selgeks teha.
Vaktsineerimisjamad ei alanud sugugi koroonaga, vaid olid õhus juba ammu enne seda, siis, kui lapsevanemate seas levis arvamus, et lastehalvatuse vastu vaktsineerimine võib põhjustada laste autismi. Teadus jäi selle lahtiseletamisega jänni, kõik, mida osati öelda, oli “seoseid ei leitud”, selle asemel et öelda kindlalt: “Lastehalvatuse vastu vaktsineerimine autismi ei põhjusta.” Meenub üks ammune lugu Valgamaalt, kus terve klass jäi pärast kaitsesüstimisi halva enesetunde tõttu koolist ära ja perearstikeskus laiutas käsi: me ei tea, millest see tuli.
Koroonaaeg süvendas umbusku veelgi. Covid-19 oli uudne ja hirmutav, vaktsiinid tehti piltlikult öeldes üleöö valmis, lahtiseid otsi oli küllaga ja inimestel tekkis kahtlus, et mis siis, kui kõiki kõrvalmõjusid pole uuritud, eriti riskigruppidele ja erinevate harvikhaiguste osas? Ravimitööstus elab siiski turureeglite järgi…
Paraku muutus teadus vähemalt meditsiini osas just siis “teaduseks” ehk siis jäi seletustega jänni ja võttis suuna repressiivsetele meetmetele – ja see tendents valitseb siiani. Kurikuulsaks näiteks sai perearst, nüüdne sotsiaalminister Karmen Joller, kes tõi meditsiini “keelan, käsen, poon ja lasen”-mentaliteedi ja elab selle najal edasi, tema muutis meditsiiniküsimused ka poliitilisteks, hakates teatud poliitilisi jõude süüdistama. Arstid ei tohiks kunagi meditsiini juurde ideoloogiat, poliitikat ja repressioone lubada, see sarnaneb juba kitsaste vuntsidega mehe “arstide praktikaga”.
Joller aga juurutab seadustesse ka seda, et arstid tohivad patsiente sundida “õlga alla panema” ja lapsi vanemate teadmata eksperimentideks kasutada. Arstid seda ehk ei teekski, aga ministeeriumi “ülemõde” nõuab, et oma immuunsussüsteemi asemel tuleb kasutada Pfizeri või Astra Zeneca võõrleegionäre.
Väga vale on sildistada inimesi antivakseriteks, lamemaalasteks ja ei tea kelleks veel. Arstiteadus lihtsalt ei tohi jõuga peale minna, tal on inimlikkuse kohustus, ta peab patsienti esmatähtsaks pidama ka siis, kui too meditsiini võimekuses kahtleb. Mitte tavaline haige inimene ei pea pimesi “teadust usaldama”, vaid meditsiin peab talle tõestama, et on usaldusväärne. Tõsi küll, epi- ja pandeemiate aegu tuleb ette ka piiranguid, aga need peavad olema põhjendatud ning võimalikult lühiajalised, koroona-ajal aga astuti igasugustest õigustatud piiridest julmalt üle.
Teine koht, kus teadus on selgelt ebateaduseks muutunud, on kliimavõitlus. Avalikus ruumis toimub massiline represseerimine selle eest, kui ei usuta “inimtekkelisse kliimasoojenemisse”, meedias on lausa käsi väänavad “faktikontrollid” ehk meeletu tsensuur. Kõrvaldatakse artikleid, tühistatakse “kahtlejaid, tsenseeritakse “valet mõtlemist”…
Teadus aga ei ole inkvisitsioon, vaid on ise alati selle all kannatanud. Teadus on avatud, ta uurib, kahtleb, eksib, uurib uuesti, teeb avastusi… Kui teadus muutub dogmaatiliseks, nagu kliimateadus, milles kahelda ei tohi, siis on see juba ebateadus, mis takerdub “ainsasse tõesse” ja kaotab võime uusi avastusi teha. “Teaduslik konsensus” on hirmutav, sest teadlased on avastanud “lõpliku tõe”, mis universumis on võimatu.
Asjad on tegelikult väga lihtsad: raha. Teadusuuringud ei toida iseennast, neile on vaja sponsoreid, olgu selleks riik või erakapital, kellel aga on oma huvid, kas ideoloogilised või ärilised või midagi veel. Teadlased lähevad kompromissile, saamaks uuringuteks raha, teatavad nad mokaotsast: jah, inimtegevus on Maad hävitamas, saavad nutsu kätte, jätkavad oma uuringuid ja loodavad, et hädavale probleeme ei põhjusta. Riigivõim ja ideoloogia aga rõõmustavad, nad panid “teaduse” oma keti otsa.
Uusmarksismist nakatunud Lääne liberalism on oma mandumist juba igati tõestanud ja pole ju ime ka see, et “teadus” on ideoloogiatele allutatud. Nõukogude ajal töötasid teadlased kommunismi heaks. Omad teadlased on ju ka Iraanil, Põhja-Koreal ja Venemaal ja päris kindlasti räägivad nad ajatollade, Kimi ja Xi juttu. Mille poolest peaksid Brüsseli “ihukliimateadlased” vähem ideoloogilistest ettekirjutustest sõltuma?
Eestis on “teadus” samuti ennast jutumärkidesse sättinud. Ülikoolides tehakse inimese olemust naeruvääristavaid soouuringuid, “inimtekkeline kliimasoojenemine” on postulaadiks ka siis, kui Eestis on taas külm talv, seadustesse surutakse laste vaktsineerimist vanemate teadmata, ministrid KriKallas ja Pakosta jutlustavad 20 ja enama soo teooriat… lamemaalisus on otse riigivõimu ja teadusasutuste tasemel.
Tõesti, usaldagem teadust, aga mitte pimesi, ja… ärgem usaldagem ideoloogiast pimestatud ja äraostetud pseudoteadlasi. Ehk “jollereid”.
Eesti tõelise teaduse maine, mida on rikkunud koroonaaeg ja kliimavõitlus, tuleb taastada, see tuleb taas akadeemiliseks ja teaduspõhiseks muuta. Varem ei saa ka rahastuse parandamisest rääkida, sest soouuringuteks pole suurem osa maksumaksjatest nõus raha välja käima.
Uued Uudised