11.05.2026
9. mai, valus kaotus kultuurisõjas.
Kultuurisõjast ei ole vaja tühja juttu rääkida, see sõda tuleb meil ühise pingutusena võita. Täna rulluvad meie kultuuriruumis lahti mitmed väga erinevad lahingud, millest enamuse me kaotame või oleme juba kaotanud. Aga on ka võite, Viljandis sai LKGB kenasti koonu pihta, nuttu ja hala on omajagu.
Keegi lkgbiit kurdab kohaliku lehe veergudel: “Linn ei lubanud meil seda üritust korraldada. Ei-d põhjendati sellega, et selline üritus ei ole kooskõlas Viljandi kogukonna liikmete ootustega. Ja et 1. juuni on lastekaitsepäev, siis lisati, et see ei ole lastesõbralik üritus.”
Ma ei kujuta ette, milline oleks lastesõbralik homoüritus? Kui siis ehk selline, mida lapsed ei näe ega kuule. Viljandi on tubli linn, tõsi, võõrriigi värvidest lahti ei saadud, aga seda vähemalt üritati. Vikerpalakale aga näidati koht kätte, see koht on mujal: eraklubides, magamistubades või mistahes käikudes ehk koobastes.
LKGB on kultuurisõja uus rinne, aga ka vene imperialistide teise ilmasõja aegsetest kaevikutest antakse endiselt tuld. Kuid vaenlast on tublisti desarmeeritud, alates 2022. aastast kehtivad sovietofiilidele ranged piirangud: keelatud on Georgi lint, Z-täht, Nõukogude lipud, punaarmee vormiriietus ja muud agressiivse Venemaa või NSV Liidu sümbolid.
Nii on õige, kunagi peame jõudma ka nii kaugele, et vikerpalakas ja paljas tagumik on avalikust ruumist välja roogitud. Tahtsite magamistubadesse liberaalsust ja sotsialismi, püsige siis oma kväärliberalismi ja anaalsotsialimiga magamistoas. Viljandi linn ei ole sinu magamistuba. Magamistuba on ikkagi ainult magamistuba, kas sellest on siis nii raske aru saada? Voodi järgi peaks ometi olema võimalik asukoht tuvastada.
9. mai tähistamine on probleem, soviettide nn võidupüha on eestlase seisukohalt jõledus ja sama tülgastav on ka mitte kellelegi kordaminev Euroopa päev. Siin on Eesti Vabariik, mingi arusaamatuse, referendumi mõjutamise ja lihtsameelsuse tõttu oleme me tõesti hetkel veel ELis, aga see viga tuleb parandada, iseseisvuse loobumist tähistada on täiesti amoraalne.
Me vajame rohkem rahvuslikke riiklikke tähtpäevi, globaalsed ja sotsialistlikud igandid tuleb välja rookida. 1. mai ei ole mingi eesti asi, see on kommunismi raske pärand ja sellisena tuleb ta esimesel võimalusel millegi viisakamaga asendada. Sobib muinsuskaitsjate pakutud Tartu rahu päev, aga on ka kandvamaid ideid.
Riigipühaks sobib oivaliselt 23. aprill – Jüriöö ülestõusu päev. 1343. aasta ülestõus on üks vanimaid teadaolevaid eestlaste vabadusvõitlusi võõrvalitsejate Saksa ordu vastu. See rõhutab, et eestlaste vastupanu võõrale ülemvõimule kestab sajandeid.
Samuti väga oluline Sinimägede päev (25.–27. juuli). See oleks väga tugev moraalne ja rahvuslik valik. 1944. aasta Sinimägede lahingus peatusid eesti mehed, nagu me kõik hästi teame, 20. Eesti SS-diviisi vabatahtlikud Punaarmee surmava pealetungi. See sümboliseerib võitlust bolševismi vastu oma kodumaa pinnal. Rahvuslikult mõtlevatele eestlastele on see eriti oluline.
Kutsun üles rahvuslasi kirjutama kirju ministeeriumitele, et Jüriöö ja Sinimäed peavad saama riigipühadeks. Oh seda solki ja dementsust, mis siis kontorist välja voolama hakkab. Sel kombel toome kahjurid ja reeturid päevavalgele.
Ilma metsavendade päevata ei ole täisväärtuslikku vabariiki, tarvis on ka Kalevipoja päeva ning hiie ja ohvrikivi päeva, millega tähistatakse rahvusliku kultuuri saavutusi ning väärtustatakse vaeslapse osas olevat pärandkultuuri.
Jaanipäev on sügavalt rahvuslik, aga sellest ei piisa kaugeltki mitte. Rahvakalender on rikas: kevade algus – Jüripäev, suve tipp – juba mainitud ja ainsana riigiametnike silmi armu leidnud Jaanipäev, sügise lõpp – Mardipäev ja Kadripäev, talve lõpp – Vastlapäev. Funktsionaalne on ka Volbriöö (30. aprill) – kurjade vaimude äraajamine lõkete ja müraga, kahjuks on see tänapäeval reostatud 1. mai palaganiga. Meie kliimas on unikaalse väärtusega Küünlapäev (2. veebruar) – talve keskel, kus valgus hakkab võitma.
Valguse võit ja muameeste võit on kesksed väärtused rahvuslikus kultuuriruumis. Lisaks Jüriöö ülestõusu pühale on tarvis muistse vabadusvõitluse au sees hoidmiseks Ümera lahingu päeva ja sellele lisaks Mahtra sõja päeva. Me oleme rahvana olemas ikkagi ainult oma vabaduseihale ja võitlusvaimule. Vabadussõja läbimurdeid tuleks tähistada igal kalendrikuul.
Ettepanek on järgmine: november punahordide sissetung, jaanuaris võime tähistada Eesti vastupealetungi algust, sõda kahel rindel ehk Võnnu lahing (Cēsis) juunis, sügisel ja talvel edukad pealetungid Petseri ja Irboska suunal, Tartu rahu 2. veebruar. See oleks uue rahvuslike riigipühade miinimumprogramm, vähem kui 20 uut rahvuspüha ei ole küll palju, aga vähemaga ka välja ei vea. Kus lehvib venelase roojane palakas, tõsta au sisse mahtramehe malakas. Just mahtramehe malakast peab saama meie kultuurisõja selgroog ja tüvitekst.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 11.05.2026