12.05.2026
Karl Marx eksis, kommunism on viga, vasakpoolitsemine totrus.
Lillaroosa ajaleht EPL on turult kadunud, Delfi tiksub vaikselt edasi, kui pingutab kõvasti, et kaotada oma viimased lugejad. Liberaalse sonimise suurmeister Krister Paris esitas oma järjekordse paskvilli Delfi konkursile „Võta võim!“, ilmselt on tegu ajupehmenemise edendamiseks korraldatud võistukirjutamisega.
Halenaljakas lugu esindab tüüpilise anaalsotsialistist intelligendikese vaimset kapitulatsiooni eluraskuste ees. Ta tunnistab Eesti demograafilist kriisi (sündimuskordaja 1,16), osutab vanemahüvitiste ja lastetoetuste kõrgele maksumusele (ligi pool miljardit + lisatoetused aastas) ning järeldab, et kogu „Maa tuleb täita lastega“ projekt on läbi kukkunud fantaasia.
Et me ei unustaks ära, millised projektid on tegelikult läbikukkunud fantaasiad, siis nimetame esimesena sotsialismi (NSVL, ENSV, EU, Rootsi, Kuuba jms), seejärel massiimmigratsioon, feminism, aga ka globalism, pettusele rajatud kliimapööre, nn soomuutmine ja eriti piinlik lollilõks, mida tuntakse Häädemeeste kiirraudtee nime all. Lisada võib veel nii mõnegi globalistide ja süvariiklaste sõjaprojekti ja vasakpoolitseva ajupesu ülepingutuste järel maoli kukkunud ajakirjanduse. EPL on nurjunud fantaasia.
Eesti on kunagi olnud eestlastega täidetud, see ei ole fantaasia, see on ajalugu. Hetkel on muidugi rahvaste ja rahvusriikide vastane võitlus osutunud edukaks ning eestluse elujõud on madalseisus. Mida vähem me pöörame tähelepanu Delfile, Parisele ja nende lillaroosale agitatsioonile, seda parem on meie rahva tervis. Selles mõttes oleme juba paranemise teel, vaimselt mürki manustatakse iga päevaga vähem.
Parise tuumargument on sisuliselt defeatistlik, lootusetult kaotusmeeleoludest andunud: „lapsi lihtsalt ei taheta“. Vale. Lapsi tahetakse, aga see on liberaaldemokraatlikus mülkas keeruline ja kallis. Väide, et riik ei tohi käituda „timurlasena“ ega püüda inimesi raha eest laste saamisele „üle tänava aidata“, on lihtsalt õel ja sisulise katteta.
Paris esitab valed alternatiivid. Ta väidab, et kuna toetused pole toonud sündimuse kasvu, tuleb need maha võtta. See on loogikaviga. Esiteks on Eesti toetusmudel olnud liiga universaalne ja liiga vähe suunatud just kolmandatele, neljandatele ja suurema lastearvuga peredele. Teiseks on perepoliitika vaid üks jalg toetussüsteemis.
Teised jalad – haridus, kultuur, eluaseme kättesaadavus, maksusüsteem ja väärtusruum (Paris ise on väärtusruumi klassikaline poolpehkinud puujalg) – on olnud tugevalt liberaalsed, seega mürgised. Koolides ja meedias propageeritakse individualismi, homoseksualismi, karjääri ja „eneseteostust“ emaduse arvelt. Selles keskkonnas on vanemahüvitis (mis võimaldab emal lapsega kodus olla) tegelikult üks väheseid traditsioonilisi väärtusi toetavaid mehhanisme.
Parise taolised peaks vaatama Ungarit. Seal on Viktor Orbáni valitsus kulutanud perepoliitikale proportsionaalselt väga palju (kuni 5–6% SKP-st) – maksuvabastused, eluasemetoetused, laenude kustutamine laste sünnil jne. Sündimus tõusis 1,25-lt 1,59-ni, enne kui taas langes kovidi ja sõjahüsteeria tingimustes.
Tulemus pole ideaalne, kuid see näitab, et poliitiline tahe ja süsteemne lähenemine annavad tulemusi, mida puhas liberaalne allaandmine ja minnalaskmine kunagi ei anna. Eestis on perepoliitika jäänud poolikuks just seetõttu, et seda on saatnud vasakliberaalne ideoloogia, mis ei julge öelda, et eesti pere ja eesti lapsed on riiklik prioriteet.
Artikli kõige nõrgem osa on väide, et toetuste kärpimine ja raha „inimestele kätte jätmine“ loob mingi ime läbi turvalise keskkonna, mis siis sünnitab lapsi. See on loll iba. Inimeste otsuseid mõjutab kultuuriline kliima rohkem kui marginaalne maksukärbe. Kui noored naised saavad koolist ja ühiskonnast satanistliku sõnumi, et emadus on karjääri takistus ja et „planeet on üle rahvastatud“, siis ei aita ka 200 eurot lisaks.
EKREl on reaalne alternatiiv liberaalide kaotusmeeleoludele, perepoliitika tuleb muuta progressiivsemaks – tugevam toetus alates teisest lapsest, eriti kolmandast ja edasi. Suurpered peavad saama reaalseid maksusoodustusi ja eluasemetoetusi. Maksusüsteem peab soosima just lastega peresid, mitte olema lapsevaba noore ja lasteta pensionäri paradiis.
Tuleb taastada kultuuriline ja hariduslik keskkond, mis austab emadust, isa rolli ja traditsioonilist peret, mitte ei naera nende üle. Raha tuleb leida riigi kulutuste ümberkorraldamisest – bürokraatia kärpimine, roheutoopiate lõpetamine, prioriteetide seadmine, ei mingit homotralli ja multikultuuri.
Immigratsioon ei ole lahendus. See on probleemi edasilükkamine koos identiteedi kaotusega. Krister Parise artikkel on sisuliselt kutse võimu loovutamiseks. Loovutada demograafiline tulevik, loovutada vastutus ja loovutada lootus, et eestlased suudavad end taastoota. EKRE seisab teisel positsioonil. Me ei aktsepteeri 1,16 sündimuskordajat kui vääramatut saatust.
Ellujäämine on poliitiline ja kultuuriline valik. Ja seda valikut saab muuta ainult tahtejõu, selge prioriteediseadmisega eesti pere kasuks ning järjepideva poliitikaga, mis ei häbene öelda: Eesti maa tuleb täita eesti lastega. See on lihtne, kui taastame traditsioonilised pereväärtused, turvatunde ja rahvusliku eneseteadvuse. Eesti eestlastele!
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 12.05.2026