13.05.2026
Kadrioru loss – kes küll sinna pääseb?
Lennart Meri rääkis kunagi, et riigi taset saab hinnata lennujaama WC järgi. Paljud võtsid seda kui naljakat lauset, aga tegelikult oli selle mõte palju sügavam. Küsimus ei olnud potis ja harjas. Küsimus oli selles, kas riigis on korda, väärikust ja vastutust.
Tallinna lennujaam on siiani puhas ja viisakas. Aga Eesti riik ise enam seda tunnet ei jäta.
Praegust poliitikat vaadates tekib tunne, et riiki juhitakse päev korraga. Ühtegi selget sihti ei paista. Räägitakse palju, lubatakse palju, aga lõpuks keerleb kõik ikka samade nimede, samade nägude ja samade skeemide ümber. Presidendi valimine on sellest ehe näide.
Kristen Michal räägib täna ühest kandidaadist, homme teisest. Kord sobib Alar Karis, siis jälle Kersti Kaljulaid. Vaadatakse, kuidas avalikkus reageerib, ja vastavalt sellele korrigeeritakse juttu. Selline mulje jääbki, et kindlat selgroogu ei ole. On ainult poliitiline laveerimine.
Kõige kummalisem on see, et Eesti inimesed ise ei saa ikka oma presidenti valida. Aastal 2026 otsustavad väikese ringi erakonnad omavahel, kes rahvale “sobib”. Rahvale jäetakse pealtvaataja roll. Seda nimetatakse demokraatiaks, aga järjest rohkem inimesi ei usu seda enam.
Presidendi otsevalimisi kardetakse ühel põhjusel – siis ei kontrolli parteid enam kõike. Võib tulla kandidaat, kes ei ole süsteemi lemmik, aga kelle taga on rahvas. Seda kardetakse rohkem kui midagi muud.
Ka kogu Karise ümber tekkinud vaidlus näitab hästi, kui närviliseks Eesti poliitika on muutunud. Kui president ütleb, et ühel päeval tuleb Venemaaga niikuinii suhelda, siis käib kohe paaniline reageerimine. Aga iga normaalne inimene saab aru, et ükski riik ei ela maailmas vaakumis. Diplomaatia ei tähenda nõrkust. Vahel jätab meie poliitika mulje, et tähtsam on loosung kui reaalsus.
Reformierakond on olnud võimul nii kaua, et tekkinud on tunne nagu Eesti riik oleks nende loomulik omand. Samad inimesed liiguvad ühest ametist teise, räägivad samu jutte ja imestavad siis, miks rahvas järjest vihasemaks muutub.
Kõige rohkem on kadunud usaldus.
Inimene vaatab oma elektriarvet, poes hindu, makse ja kogu seda segadust ning kuuleb samal ajal, kuidas räägitakse väärtuspoliitikast ja õigetest hoiakutest. Aga päris elu muutub raskemaks. Selle asemel et seda tunnistada, toodetakse järjekordseid ümaraid intervjuusid ja pressiteateid.
Peaminister peaks jätma mulje, et riik liigub kuhugi. Praegu jääb pigem tunne, et keegi lihtsalt hoiab masinat käigus ja loodab, et midagi väga suurelt kokku ei kuku.
Ja siin tulebki tagasi Lennart Meri mõte.
Puhtus ei tähenda ainult läikivat lennujaama põrandat. Puhtus tähendab ka ausat poliitikat, sirget juttu ja tunnet, et riiki juhitakse Eesti inimeste, mitte parteide mugavuse järgi.
Rainis Lipstok