Meie valitsus on kliimakindel, ja nagu paljud on ehk isegi märganud, igas punktis pooletoobine. Kampaania korras ja suure kisaga elektriavantüüride käivitamises pole midagi uut, stalinistlik Leevaku hüdroelektrijaam on meie tänase energiapoliitika eeskuju ja arhetüüp.
Mälu värskenduseks jupike ajalugu: eriti kuulus on Räpina valla elektrifitseerimise juhtum. 1947. aastal taastati väike Leevaku hüdroelektrijaam noorkommunistide lööktööna ehk vabatahtlike ehitusprojektina.
Toksilist propagandakampaaniat juhtis Võru ELKNÜ sekretär Feliks Pärtelpoeg. Ehitusel osalesid Võrumaa noored, muu hulgas ka tulevane luuletaja Paul Haavaoks. Sündmust jäädvustas kirjanik Juhan Smuul hüsteerilises poeemis „Järvesuu poiste brigaad“, mis tegi nurgataguse ja marginaalse Leevaku tuntuks kogu Eestis.
Üks tänastest leevak-järvesuudest on sundmõtteline vesiniku tootmine. Pärnu kanti planeeritakse vist juba kolmandat suurt vesinikutehast. Tuuleenergiaga pole midagi teha, ehk saab siis sellest raipest vähemalt vesinikkugi.
Ämbriga vesinikku välismaale ei vii, mingit toru oleks hädasti vaja. Seega tõmbas vabariik märtsis 2025 käima püha kliimatoru eriplaneeringu. See riiklik eriplaneering on miljoneid maksev bürokraatlik rituaal.
Eesmärk on üllas ja võrreldav rannavõpsikus lõppeva Häädemeeste kiirraudteega. Toruga on õige mitu probleemi, esiteks pole meil vesinikku ja teiseks pole meil ka vesiniku tootmiseks vajalikku elektrit ega süsihappegaasi.
Keegi ei keela fantaseerimast, et kunagi see elekter, vesinik ja süsinik ikkagi tulevad. Ühe tehase jaoks vajaliku vee saab kasvõi pärnakate veevärgist välja pigistada. Las joovad lööktöö korras limonaadi nagu degenerandid filmis “Idiokraatia”.
Aga toruga on paha lugu, planeeri see Häädemeestele või Aerukülla, aga euroopa suurtel isandatel on asjast oma arusaamine ja omad torumõtted ja hoopis teised toruplaanid. Samal ajal kui Eesti rahastab muinasjutulist eriplaneeringut, teevad parunid ja vonnid päris asja.
Aprillis allkirjastati Riias kokkulepe, mis tõmbab Eesti vesinikuunistusele mühinal vee peale. Saksamaa gigandid Gascade ja Sefe koos Soome-Rootsi konsortsiumiga Baltic Sea Hydrogen Collector (BHC) otsustasid: toru tuleb. Mis saab saksa meretoruga valesti minna?
Aga, neetud lugu, see tuleb hoopiski Läänemere põhja. Soomest otse Saksamaale. Eestist mööda. Ebaõiglaselt ja ülekohtuselt. Maavillaste utopistide tehased jäävad sellest torust kaugele ja me võime need sisse soolata.
Eleringi lootus ja Pärnumaa saatus on samahästi kui peldikus. Eleringi juht Kalle Kilk ja ametnikud eesotsas Monika Korolkoviga seisavad silmitsi karmi tõega: kahte toru ometi ei ehitata. Kliimateemat tõukavad tegelikult Soome ja Saksamaa. Pooletoobine tahab, aga Jumal juhib.
Valus saatuse vingerpuss, Pärnu veevärgis on vett lõputult, tee või kaks vesinikku, aga ilma toruta ei mängi kuidagi välja. Ja raha ei tule, nuts, mida loodeti teenida teiste riikide gaasi läbilaskmisest, upub mere põhja. Kas Brüssel maksab ullikeste haige fantaasia kinni? Vaevalt küll.
Takka otsa veel nn geopoliitiline sidusus, kui Saksamaa sõltub Eesti torust, siis ta ehk poetab meie kaitseks sõnakese. See ka veel. Nutune värk, Pärnumaale planeeritud suured vesinikutehased vajavad maismaatoru. Meretorust jäävad nad lihtsalt kõrvale, kuivale maale, kuivale, ilma vesinikuta ja ilma tulevikuta. Küllap siis ka ilma kliimata.
Me näeme, kuidas selles uusleevaku projektis põrkuvad truualamlik ja luulupõhine idealism ning karm euroreaalsus. Transiidirahad ja Pärnumaa tööstus on iseenesest mõistlikud eesmärgid, reaalsed või mitte, aga teoreetilisest on kasvav tootmine meie kõigi huvides. Paraku ei esinda eestlaste huvisid Saksamaal ja Soomes mitte keegi.
Lõplik otsus tehakse ometigi Helsingis ja Berliinis. Eesti on selles mängus pelgalt objekt, mitte subjekt. Me oleme kõrvaltvaatajad, kliimamaailma vägevate lükata ja tõmmata. Sinisilmsed ullikesed, kes loodavad, et saksa töösturitele meeldib torujuhe läbi Eesti maaliliste metsade rohkem kui kiire ja odav toru läbi mere põhjamuda.
Kurb on vaadata kuidas estraadirahva valitsus on tegelikkusest täielikult irdunud. Elatakse muinasjutumaailmas kus on ohtlik kliima ja õnneküllane euroliit, aga… Päriselt sekeldab aga siinmail ringi jõuk debiilseid ja korrumpeerunud kilplasi. Seakisa ja meediakära ees, pikk nina ja lõhkine küna taga.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 18.05.2026