22.05.2026
ratsanik_2
Kui arvate, et Eestimaa elanikke enam rohkem lõhestada ei saa, siis te eksite rängalt. Lõhestamiseks antakse püssirohtu juurde igal rindel. Nüüd tõmmati saag käima feministiliku naisratsamonumendiga, mille alternatiiviks oleks olnud ilus ja sobilikum kaevumotiiv.
See, et Keskerakonna ja Isamaa juhitavasse Tallinnasse, Arteri keskuse juurde Eesti Jeanne d’Arciks nimetatud Eesti esimesele feministile ja esikommunisti abikaasale Alma-Ostra Oinasele pühendatud ratsamonument püsti annakse on kohalikes juba palju pahameelt tekitanud, ei ole asjaosaliste hinnangul mingi probleem. Vastupidi, skulptuuri autori sõnul peabki kaasaegne kunst tekitama arvamuste paljusust ja diskussiooni.
Juhkentali selts aga on risti vastu – kogukond poleks kummituslikku monumenti oma piirkonda tahtnud.
Skulptor Flo Kasearu kirjelduste järgi on laiemalt tegu erinevatest ajastustest pärit silmapaistvatele naistele. Kummituslikul monumendil hoiab hobuse seljas istuv kuju käes seelikut, viidates pruunseelikute mässule, kus naised mässasid seal vabaks naiseks olemise eest, et ei peaks ühesuguseid pruune seelikuid kandma.
Kohalikele aga see lahendus ei meeldi. Juhkentali Selts kirjutas oma sotsiaalmeedia postituses, et kohalikud olid soovinud Härjapea jõe endisesse asukohta unikaalselt säilinud veskihoone kõrvale selle kujutamist vesirattaga koos voolava veega, aga said kummitusliku ratsaniku.
„Eemalt vaadates võiks arvata, et tegu on jõevaimuga. Lähemalt uurides on tegu Eesti esimese feministi Alma Ostra-Oinase kujutamisega, millist Flo Kasearu skulptuuri on täiendatud kirjas tema võrdlemisega Jeanne d’Arc-ga. Üldiselt on rohkem teada, et Alma oli Eesti esikommunisti ja (Narva) Eesti Töörahva Kommuuni juhi Jaan Anvelti abikaasa,“ seisab postituses.
Kohalike elanike soovil pöördus selts linnavalitsuse poole, et saada teada kohaliku avaliku ruumi sisustamise asjaoludest, sh Ostra-Oinase seostest konkreetse koha või piirkonnaga.
Postituses lisatakse: „Tallinnas kehtiv munitsipaalpõhimõte, et kohalikud olgu kaasatud kohaliku avaliku ruumi kujundamisse nagu koerad karavani liikumisse, teostus antud juhul sarnases võtmes nagu kohalike kaasamine detailplaneeringute menetlemisse – lastakse juba otsustatud planeeringu kohta teha ettepanekuid, mida enam ei saavat arvestada, ning tehakse nii nagu keegi teine juba varem on heaks arvanud. Seekord oli asi veel halvem, sest kavandit enne teostamist ei näidatud ja arvamust ei küsitud.“
Ülemisel pildil on kummituslik ratsanik, alumisel kavand skulptuurist, mida kohalikud oleks soovinud näha.
