Liberaalses Läänes kestab endiselt äge võitlus “rassismi, ksenofoobia ja islamofoobia” vastu, kuid nagu sellises ühiskonnas ikka, kipub kõik vastu taevast minema, eriti kui kaitstavad on ise eriti agressiivsed. Suurbritannias pannakse põlisbritte kümnete viise trellide taha, kui nad astuvad välja islamiseerumise vastu, mis koloniseerib Briti saari.
Naljakas olukord on välja kujunenud Ukrainas, kus Lääs on Kiievi poolel, aafriklased aga sõdivad Venemaa relvajõududes (kuigi väidetavalt pidi musti ka Ukraina poolel olema). See aga on Brüsselile väga valus ära seedida.
Nõukogude Liidu õigusjärglane Venemaa on Aafrikas populaarne ajast, mil Mustal Mandril oli oma sotsialistlik süsteem. Väidetavalt töötab kommunistide rajatud nõukogulik koolisüsteem Aafrikas siiani efektiivsemalt kui mistahes muu haridussüsteem – seda muidugi selles võtmes, et lapsed saavad vähemalt kirjaoskuse, mis paljudes riikides on kõigile võimatu. Kunagi rääkisid 4×4 rännumehed sellest, et endises “sotsialistlikus” Beninis saavad kirjaoskuse 90% lastest, kõrva Burkina Fasos aga vaid 10%. Põhjus on selles, et Beninil on koolivõrgustik endiselt olemas.
Venemaa eeliseks Lääne ees on see, et Kreml ei suru Aafrikale peale homoagendat – lääneriikidel on see esmane, homoseaduste vastuvõtmisega seostatakse kohe igasugune abi. See on liberaalsele Läänele läinud maksma tohutud mõjualad – näiteks Prantsusmaa tõrjutakse tema endistest Lääne-Aafrika koloniaalmaadest juba ammu välja. Senegal süüdistas just Läänt homoagenda ekspordis sellesse riiki.
Aafriklastele meeldib Venemaa ilmselt ka seetõttu, et “wagnerid” on sama julmad nagu nemad ise. Paljudes hõimusuhte käes vaevlevates Aafrika maades (Kongo DV, Sudaan, Lõuna-Sudaan, Somaalia, Kesk-Aafrika Vabariik jpt) kestavad verised, lausa genotsiidi kalduvad kodusõjad juba aastakümneid. Neist sõdadest lähevad vägivallatsejad ka Lääne-Euroopasse ning ilmselt ka Vene-Ukraina sõtta. Kui Lääne meedia püüab Kremli poolt värvatud aafriklasi näidata petetutena, siis enamik ilmselt on läinud Ukrainasse vabatahtlikult, Kalašnikov on neile nagu oma laps.
BNS kirjutab: “Käesoleva aasta mai seisuga on vähemalt 2965 kodanikku 36 Aafrika riigist teeninud või teenivad praegu Ukraina vastu peetavas sõjas Venemaa armees, teatas teisipäeval uudistekanal Ukrinform.
Moskva plaanib samal ajal sel aastal värvata veel 18 500 välisvõitlejat. Ukraina välisministeeriumi Aafrika ja Aafrika piirkondlike organisatsioonide osakonna juhataja Ljubov Abravitova rääkis teemal intervjuus Ukrinformile.
“Sõjavangide kohtlemise koordineerimisstaabi andmetel võitleb või on võidelnud Venemaa armees Ukraina vastu 2026. aasta 1. mai seisuga vähemalt 2965 kodanikku 36 Aafrika riigist,” kinnitas Abravitova.
Ametnik lisas, et tegelik arv on tõenäoliselt suurem. Peamiste lähteriikide hulgas Aafrikas on Keenia, Egiptus, Kamerun, Ghana, Nigeeria ja Uganda.
“Dünaamika on äärmiselt murettekitav. 2026. aastaks plaanib Vene väejuhatus värvata 18 500 välisriigi kodanikku. Venemaa kasutab erinevaid värbamismehhanisme alates eksitavatest lubadustest tasuta stipendiumite kohta kuni värbamiseni usuvõrgustike kaudu,” rääkis diplomaat.
Juhataja sõnul peab Ukraina tegelema iga juhtumiga individuaalselt. Mõnes riigis on võimalik sihipärane dialoog ja ühised lahendused selle probleemi vastu võitlemiseks. Abravitova tõi näiteks Ghana välisministri visiidi, mille järel saavutati asjakohased kokkulepped edasise koostöö osas.
“Siiski on riikides nagu Nigeeria vaatamata Venemaa poolt värvatud isikute märkimisväärsele arvule endiselt puudu süstemaatilisest poliitilisest kaasatusest selle probleemi lahendamiseks,” ütles Abravitova.
“Aafrika hakkab Venemaad seoses palgasõdurite värbamisega Ukraina vastu peetavasse agressioonisõtta teistmoodi vaatama. Paljudes riikides kasvab arusaam, et Venemaa niinimetatud maailma teine armee ei saa Ukrainaga hakkama ja vajab lisajõude, mille hulgas Aafrika mandrilt,” lisas juhataja.”
Ilmselt on selles analüüsis täiesti vale just see, et aafriklasi justkui petetakse Vene sõtta – tõenäoliselt nad lähevad sinna siiski hea meelega raha teenima. Aafrika sisuliselt sõdib liberaalse Lääne vastu ja Venemaa populaarsust arvestades jõuavad Vahemere paatidega Euroopasse ka putinistlikult meelestatud mustad, kes laamendavad mõnuga Pariisi, Brüsseli, Berliini ja teiste linnade tänavatel.
Ka islamiriikide puhul on märgatav, et äärmuslikumad islamirežiimid, kelle juurest rännatakse ka Euroopasse, on Vene-meelsed, Araabia naftašeigid on islamismi suhtes ettevaatlikud – muuhulgas ei anna nad stipendiumi Suurbritannia kõrgkoolidesse pürgijatele, sest seal radikaliseeruvad nende noored kiiremini kui islamimaailmas.
Uued Uudised