27.05.2026
Rikutud loodusvaade.
Rootsi tuuleelektribuum näeb väliselt välja nagu edulugu, kuid kulisside taga on mägi võlgu, pankrotte ja pimefinantseerimist – kokku sadu miljoneid eurosid.
Kuigi Rootsi tuuleelektritööstus väidab, et toimib ise, paistab reaalsus teistsugune. Asja uurides paljastub miljardiklassi tugivõrgustik, mis eelarvetes ei paista, kuid mille mõjud lähevad sügavale maksumaksjate rahakottidesse.
Rootsi finantsajakirja Affärs Världen väljaandes kirjeldab majandusteadlane ja ettevõtlusmajanduse kaasprofessor Christian Sandström süsteemi, milles riskid liigutakse investoritest eemale ja sunnitakse tavakodanikke kõike kinni maksma.
Tuuleenergia tasuvus on aastaid olnud nõrk – tihti lausa täielikult kinnimakstav. Ja siiski investeeringud jätkuvad. Miks? Sandströmi sõnul peitub vastus finantskorraldustes, mis on üles ehitatud nii paljudele kihtidele, et tõelised toetusvood kaovad varju.
Önusberget – hiiglaslik projekt, seismine võlamäel
Ühe tabavaima näite leiab Norlandist. Önusbergeti tuulepark on üks suuremaid Euroopas, kuid selle majanduslik alus on üllatavalt räbal. Ettevõtte omakapital on vaid 50 000 Rootsi krooni (umbes 4500 eurot), samas kui võlg on kogunenud 8 miljardit Rootsi krooni (umbes 727 miljonit eurot).
2024 aasta tulemus: peaaegu 70% kaotusmarginaal ja ettevõte on sunnitud rasket seisukorda tunnistama. Ometi tegevus jätkub. Miks? Sandström märgib, et projekti toetavad “erakordselt soodsad” maksetingimused ja finantskorraldus, mida turuloogikaga seletada ei saa. Tema sõnul on olemas riigigarantiid laenudele, mis pehmendavad erafinantseerijate riske.
Pankrot, kahtlased laenuketid ja välismaised finantsmustrid
Önusberget pole erand. Aldermyrbergeti tuulepark läks 2024. aastal pankrotti ja selle rahastamise uurimine paljastas omapärase tausta: kuni 18 partnerlaenu, mida tavaliselt kasutatakse ainult kriisiolukordades. Antud juhul olid nad püsiv osa struktuurist.
Lisaks viisid finantsahelad Luksemburgi rahvusvaheliste investeerimiskorraldusteni, mis muudavad läbipaistvuse keeruliseks. Kaasatud oli ka Saksamaa riigile kuuluv KfW IPEX-bank, mis on rahastanud mitmeid tuuleenergia projekte üle Euroopa.
Suurrahastajad- tuuleenergia tõeline selgroog
Tervikku lähemalt vaadates selgub, et tuuleenergia kasv toetub suuresti avalikele ja riigipoolsetele rahastajatele. Osalejate hulka kuuluvad:
Euroopa investeerimispank – miljardiklassi laenud.
Nordiska Investeringsbanken – mitme projekti rahastamine.
Svensk Exportkredit – “rohelised” laenud ja garantiid.
Enimyndigheten – otsetoetus ja ELi rahastus.
Euler Hermes – ulatuslikud krediidigarantiid.
Lisaks on riigikorporatsioon Vattenfall, munitsipaalenergiaettevõtted ja pensionifondid investeerinud tuuleenergiasse märkimisväärseid summasid – sageli kehva tootlusega.
Sandström kirjeldab süsteemi kui “vene marionetti”: kiht kihi haaval on sinna paigutatud laenud, garantiid, võlakirjad ja riigiabi, mille ulatust on peaaegu võimatu välja selgitada. Tema hinnangul on see vähemalt kümnete miljardite kroonide ehk mitme miljardi euro eest.
Omavalitsused ja pensionisäästjad maksjatena
Eriti problemaatiliseks muutub see, et tuuleenergiasse on investeeritud ka pensioni- ja omavalitsusfondid. Kui projektid toovad kaasa kahju, on tagajärjed otse näha heaoluteenustes ja tulevaste pensionäride rahakotis.
Paljudes omavalitsustes on suured rahasummad seotud mitte põhiteenuste – hoolekande, hariduse ja turvalisusega, vaid tuuleenergiaga. Mõnel juhul on kaotused tõusnud miljarditesse kroonidesse ehk sadadesse miljonitesse eurodesse.
Mis juhtuks, kui avalik rahakraan suletakse?
Sandström esitab lihtsa testi: mis juhtuks, kui riigigarantiid ja laenud kaotataks? Vastus on tema sõnul selge: uute tuuleelektriprojektide ehitamine lõpetataks kohe.
Paljud praegused projektid läheksid kiiresti pankrotti. Maaomanikud jääksid lammutuskuludega üksi, kuna ettevõtted kaovad olematusesse. Teisisõnu: ilma maksumaksjate varjatud toetuseta kukuks tuuleenergiatööstus kokku.
Sandström intensiivistab oma analüüsi, öeldes, et väide tuuleenergia isevarustusest on “meeldiv eksitus”. Tegelikkuses on tuuletööstus aastaid toetunud massiivsetele, kuid hoolikalt varjatud avalikkuse toetusmehhanismidele.
Küsimus on selles, kui kaua saab see süsteem jätkuda, enne kui arve lõpuks maksumaksjate sülle kukub?
Aga Soomes?
Kuigi Rootsi tuuleenergia majandusstruktuurid on avalikule arutelule tulnud, pole Soomes sellist üldanalüüsi veel tehtud. Tugisüsteemide ajalugu on hästi dokumenteeritud, kuid tuuleelektriettevõtete võlga, avalike osalejate kaudset toetamist ja omavalitsuste riskide kokkupuudet pole sama täpsusega uuritud.
Soomes toetati tuuleenergiat pikalt investeeringutoetuste ja sisendtariifiga, mis tagas tootjatele 83,5 eurot megavatt-tunni kohta – süsteem, mille kulud ulatuvad aastani 2030.
Ametlikult on tuuleenergia nüüd “vabaturul”, kuid praktikas toetuvad paljud projektid endiselt omavalitsuste otsustele, riigi investeeringutoetusele ja tuuleenergiat soosivatele energiamaksustruktuuridele teiste tootmisvormide arvelt.
Apellatsioonikaebus paljastab usaldamatuse võimude vastu
Ida-Soome ülikooli hiljutised uuringud näitavad, et tuuleenergia projektidega seotud kaebused ei ole põhjustatud “tuulevastasusest”, vaid usaldamatusest võimude ja projektitöövõtjate vastu. Kodanikud tunnevad, et mõjutamisvõimalused on nõrgad ning projektide eelised ja puudused on ebaõiglaselt jaotatud. Eriti paistab see silma valdades, kus asula lähedale ehitatakse tuulepargid.
Omavalitsuste ja pensionifondide riskid on endiselt kaardistamata. Puudub põhjalik avalik uurimine omavalitsuste ja pensionifondide tuuleenergiasse investeeringute kohta.
Soomes pole teada, kui palju on riigi raha seotud projektidega, mis võivad olla sama võlakohustuslikud kui Rootsis. Tuuleelektriettevõtete pankrotiriske pole ka hinnatud, kuigi tööstuse kiire kasv ja välisinvestorite roll viitavad sellele, et riskid ei ole madalad.
Majandusreaalsus on puudu
Soomes on palju uuritud tuuleenergia vastuvõetavuse ja keskkonnamõjude kohta, kuid puuduvad uuringud, mis selgitaksid välja valdkonna tõelise majandusliku aluse. See teeb hoiatava näite olukorrast Rootsis – ja tõstatab küsimuse, kas Soomes on sarnane tugilabürint, mida pole veel avaldatud.
