29.05.2026
Sellist Eestit me küll ei tahtnud.
Võib arvata, et absoluutne enamus inimestest, kes seisid 1991. aastal Eesti iseseisvuse taastamise juures, tänast Eestit ei tahtnud. Kusagil pikal teekonnal pöörati ära vales suunas ja nüüd on Eesti igakülgselt sügavas kriisis riik.
Nõukogude aja vaesusest tulles otsustas Eesti globaliseerumise kasuks, mis pidi jõukuse majja tooma. Siia meelitati investeeringuid ja võõrtööjõudu, alustati riigi vajadustest väljuvate suurprojektidega, lülituti ise rahvusvahelistesse struktuuridesse… aga eranditult igal asjal on ka oma varjukülg. Ka arengul.
Praeguseks oleme jõudnud olukorda, kus enamik arengust ei tööta enam nende inimeste heaks, kellele nimel Eesti Vabariik taastati. Me saame pisut jõukusest, kuid magusamad ampsud lähevad ühiskonnast mööda. Võtkem või võõrpangad, kes panustavad siia vähe, aga raha veavad välja ohtralt. Eesti e-residentsus on meile pigem auasi oma ego tõstmiseks, seda kasutavad aga ära sellised inimesed nagu Vene-Iisraeli ärimees, kes tahtis Väimela mineraalveele käpa peale panna.
Eestisse rajatavad tuulepargid rikuvad meie looduspilti, kuid oma juhuslikku energiat paiskavad suurte Põhja-Euroopa süsteemi. Rail Balticuga ei hakka ilmselt keegi sõitma – palju meil ikka reisitakse, et selleks superraudteed teha, ning Vene transiiti enam pole. Fosforiidivarudega seoses räägitakse muldmetallide ammutamisest, aga kogu see kraam läheb ilmselt lonkavale üleilmsele roheprojektile.
See maa on eestlaste maa, aga kui see ei anna põlisrahvale enam kasu, vaid seda naudivad võõrad, siis milleks meile areng? Milleks meile suur Nursipalu laiendus, kui põlisrahvas hakkab vähemusse jääma, tal pole varsti oma sõdureidki välja panna, sest poisslapsi lihtsalt pole – milleks meile enam NATO kaitset vaja on?
1990. aastatel olid välisturistid meie vaiksetest rabadest ja põlismetsadest vaimustuses – nüüd on neist järel raielangid ning RB trass kihutab läbi rabade. Kui minna öisesse Kaisma rappa Pärnumaal, siis peegelduvad laukavees Sopi-Tootsi hiigeltuulikute punased tuled – miks peaks sakslane või belglane enam siia tööstusmaastikuks muudetud loodusesse tulema?
Kõik on muutunud äraspidiseks – vastupidiselt Laulva revolutsiooni ideaalidele venestab valitsus venekeelse odavtööjõu sisseveoga endise Nõukogude Liidu aladelt Eesti lõplikult. Suveräänsuse korjab Brüssel kild killu haaval ära. Sündimus langeb katastroofiliselt, aga homod on pjedestaalil. Jürgen Ligi sugused kaabakad ilastavad rahvale ülbelt näkku… no ei ole see Eesti, mida me tahtsime.
Me astusime teelt kõrvale 2004. aastal Euroopa Liitu astudes. Tõsi, tollal oli see veel pisutki normaalne kooslus, kuid viimased tosin aastat, alates kooseluseadusest, on elu selles, ka Eestis, sõna otseses mõttes üha perverssemaks muutunud.
Nomenklatuur on riigi katastroofi viinud, õppimata millestki. Me saime päranduseks 300 000 venekeelset, mis pidanuks hoiatama, kuid massimigratsioon lasti sellegipoolest tulema. Teistest kultuuridest toodavale odavtööjõule orienteerumine näitab Lääne-Euroopas katastroofilisi tagajärgi, see pole kusagil majandusprobleeme lahendanud, vaid on neid süvendanud, lisades ka kultuurikonfliktid ja julgeolekuohud – ja ometigi lähevad “kallased-sutid” sama teed. Moskva diktaadist oli vähe, vahetasime selle Brüsseli oma vastu. Gulagist õppust ei võetud, nüüd suletakse suid vihakõneseadustega. Gorbatšovi “kuiv seadus” on ununenud, laseme rohepöördega sama hullumeelset rada pidi. Jne, jne.
Eesti riiki on tegelikult vaja ainult eestlastele, kõik teised saavad hakkama ka oblastis või europrovintsis. Reformierakond, Eesti 200 ja sotsid võtavadki eestlastelt oma riigi. Kolmandat võimalust meile enam ei anta ja liivlaste saatus terendab ees. Kui me just ei naase Laulva revolutsiooni ideaalide juurde.
Praegu oleme saanud pisut peenraha, aga kaotanud eestlastena iseenda. Ja oma kodumaa.
Jüri Kukk, toimetaja