01.06.2026
Villu Kõve
Märtsis palusin teabenõude korras tutvumist Riigikohtu esimehe lobikohtumiste registriga. Ministeeriumid jm avalikud asutused selliseid registreid läbipaistvuse mõttes peavad, aga Riigikohus mitte. Seetõttu palusin edastada võimaliku aseainena Riigikohtu esimehe Villu Kõve töökalendri väljavõtte möödunud valimiste perioodist.
Selle edastamist peeti siiski liiga suureks vaevaks, kuid mööndi, et mind huvitanud valimiste küsimustes on toimunud kohtumised RVT ja VVK esindajatega vahetult enne ja pärast 2025. aasta KOV valimisi.
Kui palusin edastada samasuguse teabe ka 2024. aasta EP ja 2023. aasta RK valimiste tsüklis toimunud kohtumistest, siis hakkas kohus teesklema, et olen äkitselt neilt asunud nõudma kohtulahendite arutelusid puudutavat teavet. Kuna olin sellise teabe edastamist spetsiaalselt palunud vältida, siis pidin sellele uuesti tähelepanu juhtima. Seejärel teeseldi, et mulle on juba vastatud ja teatati, et kohtul “ei ole eelnevatele vastustele midagi lisada”, aga lisati sellele vaatamata mõne tunni pärast, et rohkem kahepoolseid kohtumisi pole Riigikohtu esindajatel valimiste teemal toimunud, ja veel hiljem, et algne vastus oli täielik.
See on muidugi Riigikohtu poolt valeväide või vähemalt eksitamine, sest välimisministeeriumi andmetel kohtus näiteks ODIHRi delegatsioon valimiste teemal Riigikohtu esindajatega 12.02.2025 Tartus. Oma salalikkuse põhjusi teab ainult Riigikohus ise, aga kui selgus, et neilt tuleb edaspidi teabenõuete vastuseks vaid spämmi, siis mõistva inimesena liikusin edasi järgmise õigusliku instrumendi juurde ning esitasin selgitustaotluse kahe kohtumise kohta, mille toimumist oli tunnistatud sellises sõnastuses:
-28. augustil 2025 Tallinnas toimunud valimisteemaline koolitus, kus osalesid Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi kohtunikud ja nõunikud, samuti Vabariigi Valimiskomisjoni ja Riigi Valimisteenistuse esindajad. Koolitusel käsitleti valimiste üldist organisatoorset korraldust, auditeerimist ja ODIHR raporti soovitusi.
-10. veebruaril 2026 toimus 2025. aasta valimisi kokkuvõttev kohtumine Tartus, kus osalesid Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi kohtunikud ja nõunikud, samuti Vabariigi Valimiskomisjoni ja Riigi Valimisteenistuse esindajad.
Taotlesin, et mulle selgitataks kahte asja:
-Mis õiguslikest vm põhimõtetest lähtuvalt ja eesmärki taotledes otsustasite kutsuda koolitustele just 19.03 ja 29.04 teabenõuete vastustes (6-1/26-172-2, 6-1/26-172-9) kohtumiste osalejatena nimetatud osapooled, st Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi kohtunikud ja nõunikud ning VVK ja RVT esindajad?
-Mis kaalutluse alusel jätsite 28.08.2025 ja 10.02.2026 koolitusest teavitamata demokraatliku avalikkuse ega kutsunud osalema nt valimisvaatlejaid, kellel on RKVSis sätestatud osapoolena õigustatud ning vähemalt eelnevatega samaväärne huvi valimiste korralduse vastu, kitsaskohtade lahendamise vastu VVK ja RVT töös ning Riigikohtu tõlgenduse vastu 2025. aasta valimiskaebuste lahenditest?
Kuigi MSVS §5 lg9 järgi võib tõepoolest selgitustaotlusele vastamisest keelduda, kui “isik ilmselgelt kuritarvitab pöördumise õigust”, siiski eeldaks see, et olen samasisulise pöördumise juba esitanud või muul viisil raiskan Riigikohtu aega. Kuna see oli aga minu esimene ja vist lausa elu jooksul ainus selgitustaotlus Riigikohtule, siis ilmselgelt ei saanud tegu olla pöördumise õiguse kuritarvitamisega.
Järeldan sellest, et tegu on kõrge kohtu autentse sooviga mitte vastata ja jutt “kuritarvitamisest” on kohtupoolne jampsimine, mis vähemasti valimiskaebuste menetluses pole kuigi haruldane.
Miks siis Riigikohus ei soovi selgitada RVT ja VVK-ga enne valimisi aset leidnud väidetavate koolituste või töökoosolekute asjaolusid ja asub selgitustaotluse peale sildistama küsijat kuritarvitajaks? Tõenäoliselt sellepärast, et õigusriigis ei tohikski toimuda koosolekud, kus valimiskaebusi menetlev kohtuvõim annab vahetult enne valimiste algust täitevvõimule juhiseid, kuidas peaks kaebusi menetlema.
Sisuliselt on küsimuse all Riigikohtu ja VVK sõltumatus “demokraatlikus ühiskonnas erilise kaaluga” menetluses — kui kasutada kirjeldamisel Riigikohtu enda sõnu.
Probleem on kaebemenetluses läbiv, sest mäletatavasti oli sarnase probleemi ees VVK ise, kui oma 4.03 koosolekul tänati RVT-d ja Riigikogu kantseleid selle eest, et need aitasid VVK-l lahendada kaebusi — mis olid peamiselt esitatud RVT kui Riigikogu kantselei allasutuse peale. Sisuliselt lahendas RVT varjatult iseenda peale esitatud kaebusi ja juba see on tõsine huvide konflikt, mis seab küsimuse alla RVT/VVK usaldusväärsuse.
Nüüd aga selgub, et mitte ainult Arne Koitmäe ei lahendanud enda asutuse peale esitatud kaebusi, vaid seda kõike koordineeriti ühiselt VVK esimehe Ingrid Kullerkannu ja Riigikohtu esimehe Villu Kõvega vahetult enne valmisi — ja tehti kohtu- ning täitevvõimu salakoostöö tulemustest kokkuvõtteid pärast valimisi!
Kui palusin teabenõudega edastada kohtumiste päevakava ja materjalid ning kutsutute ja osalejate nimekirja, siis sellest keelduti:
-Nii 28.08.2025 koolitus kui ka 10.02.2026 kohtumine olid tööalased üritused, mille kohta ei koostatud päevakorda (lepiti kokku vaid üldiselt teemad), osalejaid ei registreeritud nimeliselt ning räägitut ei protokollitud. Oleme Teile 19.03.2026 vastuses selgitanud mõlema ürituse osalejate ringi („Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi kohtunikud ja nõunikud, samuti Vabariigi Valimiskomisjoni ja Riigi Valimisteenistuse esindajad“) ja ka kirjeldanud 28.08.2025 koolituse teemasid (valimiste üldine organisatoorne korraldus, auditeerimine ja ODIHR raporti soovitused). Selleks koolituseks ei koostanud ega tellinud Riigikohus koolitusmaterjale. 10.02.2026 kohtumisel tehti kokkuvõte Riigikohtu 2025. a lahendeist ning arutati, kuidas neis esile toodud kitsaskohti Vabariigi Valimiskomisjoni või Riigi Valimisteenistuse töös lahendada.
Nende küsimuste arutelu ei puuduta ainult valimisvaatlejaid, vaid mh seadusandjat, kellele on justiits- ja digiminister lubanud probleeme lahendavat eelnõud veel enne suvepuhkust.
Õigusteadlased on aga pidanud juba mõnda aega mureliku pilguga jälgima, kuidas Riigikohus spetsiifiliselt valimiskaebuste menetlemisel ei suuda säilitada elementaarset õiguslikku koherentsust. Mitu kuud üle tähtaja läinud üldkogu kaasuses 5-25-7 pagendati Riigikohtu esimees Villu Kõve koos VVK taustaga Oliver Kase, Nele Siitami ja lisaks Ivo Pilvinguga eriarvamusse, lahend samas deklareeris, et VVK koosolekud on küll avalikud, kuid nende raames võib olla vaja isikuandmetena kaitsta mitte ainult VVK liikmete “välimust ja suulist kõnet”, vaid ka “esitatavaid hinnanguid ja seisukohti”.
Raske on aru saada, mida võis kohus mõtelda, kui arvas, et VVK liikmete poolt avalikel koosolekutel esitatud seisukohad võiks vajada kaitset isikuandmetena.
Sama aasta jooksul on Riigikohus kaasuses 5-25-27 otsustanud, et VVK ei või võtta vastu otsuseid koosolekut kokku kutsumata, sest nii pole otsustamine avalikult jälgitav, aga kiitnud kaasuses 5-26-24 heaks otsuse vastuvõtmise avalikku koosolekut kokku kutsumata, st meili teel. Sisuliselt lõid Villu Kõve, Saale Laos ja Nele Siitam sellega VVK-le täiendava koosolekute välise töövormi, mida seadus ette ei näe — VVK võib selle järgi pidada salakoosolekuid ning piirduda tulemustest teadaandmisega.
Seejuures on üldkogu oma poleemikat tekitanud kaasuse 5-25-7 lahendis rõhutanud, et “valimiskomisjonide töö avalikkuse põhimõte sisaldub Eesti õiguskorras juba alates 1992. aastast”, “VVK ülesanne on tagada, et rahva tahe väljenduks valimistel seaduslikult ehk avalikku võimu kandvate esinduskogude koosseisud kujuneksid korrakohaselt ja läbipaistvalt” ja “VVK koosolekute avalikkuse nõue täidab seetõttu demokraatlikus riigikorras kaalukat eesmärki”.
Kas Riigikohtu esimees koos kaasosalistega loob üldkogu lahendile vastassuunalist praktikat? RKVSi algversiooni seletuskirjas deklareeritud “valimistoimingute avalikkuse põhimõtte” ja netihääletuse eksperimendiga võimendunud salastamise soovi vahel on küll ilmne vastuolu, aga on eksitus arvata, et lahenduseks on avalikkuse demokraatlikust järelevalvest loobumine — ja ODIHRi 2025. aasta õigusraport ütleb selle kohta:
> “Praegu on vaatlejatel Eestis lubatud viia läbi ainult visuaalset vaatlust, mis pole piisav selleks, et anda vaatlejana hinnanguid internetihääletuse korrektse läbiviimise kohta. /—/ Samuti on Riigikohus otsustanud, et vaatlemisõigus on passiivne /—/. Isegi kui need kohtuotsused põhinevad kohaldatava õiguse mõistlikul tõlgendamisel, välistavad need sisuliselt vaatlejatel e‑hääletuse protsessi eesmärgipärase vaatlemise /—/.”
Avalikkuse põhimõte peaks kehtima ühtviisi nii valimisi ette valmistavatele VVK koosolekutele kui RVT poolt läbi viidavatele toimingutele: seaduses on need kõik määratletud avalikena.
Kas salakomisjoni poolt saladuskatte all ette valmistatavad, läbi viidavad ja avalikkuse sõltumatule kontrollile mitte alluvad valimised üldse saakski olla demokraatlikud? Nii neid meil praegu paraku läbi viiakse.
Riigikohus on ODIHRi karmile kriitikale vastamist vältinud juba sellessamas kaasuses 5-25-7, kust üldkogu eemaldas nii minu taotluse RKVSis sätestatud vaatlemise põhiseaduspärasust hinnata kui minu enda kui VVK poolse vägivalla ohvri pärast kolmekuulist menetlemist, kui äkitselt avastati, et olen kaebuse esitanud esmalt koosolekult välja visatud eraisikuna ja alles tagantjärele taotlenud MTÜ Ausad Valimised kaasamist menetlusosalisena.
Tõsi, üldkogu hinnangul siiski “vajab teema seadusandja tähelepanu, et leida põhiseaduspärane lahendus võimalikule konfliktile” avalikkuse ja vajaduse vahel kaitsta isikuandmeid vmt salastamisväärset teavet, kuid Riigikohtu esimees oma kaasosalistega käitub nagu oleks seadusandja küsimuse juba lahendanud — ja seda talle soovitud viisil. Kas ka see võib mängida rolli selles, et kui küsida Riigikohtu lobikohtumiste registri järele ja mainida seejuures spetsiifiliselt valimisi, siis kaotab Villu Kõve pea?
Märt Põder, MTÜ Ausad valimised
