Anti Poolamets: meie riik on nagu Šveitsi juust, ta on auklik korruptsioonist

Esmaspäeval oli Riigikogu menetluses EKRE fraktsiooni arupärimine korruptsiooniohu kohta seoses kaitsevaldkonna tippjuhtide liikumisega erasektorisse, kõnega esines ka saadik Anti Poolamets.

Anti Poolamets: “Just mõni tund tagasi lõppes ka korruptsioonivastase erikomisjoni istung, kus laua ääres oli palju valdkonnaeksperte, ja ikka samal teemal. Tunnustan siinkohal kaitsepolitseid, et ta tegeles üle tüki aja sisulise asjaga korruptsioonivaldkonnas ehk tõi selle teema välja. Ja oli veel politsei esindajaid, kes võtsid teemat tõsiselt. Aga üldine meelsus oli selline, eriti SmartCapi esindajal, kes ise seda raha jagab kümnete ja kümnete miljonite kaupa, ja veel mõnelt ametnikult ja paraku ka Kaitseväe esindajalt, et küll on tore, et inimesed liiguvad, küll on tore, et nad oma valdkonnateadmised edasi viivad.

See paneb mõtlema, et see optimism meenutab sellist Lehtme-eelset perioodi, kui tema sai aasta eurooplaseks ja õitses ringi kõikides ajalehtedes ja ajakirjades ja lõpuks tabas avalikkust ränk šokk. See aasta eurooplane oli kõikidele mütsi silmadele tõmmanud, lasi ka oma partei kanalisatsioonist alla ja miskipärast seal ligi 0% peal ikkagi tahavad nad riiki juhtida, vaatamata sellele, et üks hakkaja aktivist tegi seda, mida ta tegi, ja häbistas terve partei ära ja häbistas Eesti toetust Ukrainale.

Kust see optimism tuleb? Meie riik on nagu Šveitsi juust, ta on auklik korruptsioonist.

Mina vaatan seda pilti mitmekümne aasta peale, vaatan 30 aasta peale. Teate, kuidas ehitati suurfirmasid Eestis? Mingi ministeeriumikantsler võttis oma kamba ja ütles, et lähme teeme ühe ettevõtte. Nad võtsid siseinfo kaasa, teistel ei olnud seda võimalust. Nüüd te tulete mulle rääkima, et küll on tore, küll on tore. Igal juhul ausat mängu sugugi kogu aeg ei mängitud. Üheksakümnendaid on kindlasti kohane meenutada. Ja neid, kuidas valitsuse külje alt mindi, Laari valitsustest mindi raudteed ärastama ja erastama ja siseinfoga, see kõik on teadlikumatel inimestel ikka teada. Võib-olla uus põlvkond ei tule selle peale.

Nüüd me oleme jõudnud jälle ühte etappi, kus on mängus üüratud summad. Rohepöördesummad on üüratud. Alles kukkus läbi meretuuleparkide subsiidiumi projekt. Juttu oli ju 2 miljardist eurost! Ja kui vaadata lihtsalt kümneminutilise töö tulemusel, siis välismaa suurfirmade kõrval taotles näiteks Saare tuulepargi kaudu rahasid ka keegi OÜ Kirsimäe, kelle aastatulu oli 739 eurot. No võiks ju anda miljardi, eks ole, äkki on seal Kirsimäes mõned toredad poisid. Vaat nii võidakse mõelda meil, et 736 eurot aastakasum, sellisele firmale siis tahetakse anda sadu miljoneid! Miks?

Tuletame meelde, kuidas Eesti riik lekib igalt poolt. Kui me tuletame meelde tegelikult justkui lihtsat valdkonda ehk siis telefonipetturite püüdmist. Kõik on auklik, meie digiriik lekib, midagi ei toimi, 700 miljonit võetakse päevapealt ära. Ja Jürgen Ligi, kes vastutas rahapesuajastul valdkonna eest, laiutab käsi: me ei saa midagi teha, meil on välkmakseid vaja.

Mujal maailmas võetakse teemat väga tõsiselt. Erasektorisse siirduvad avaliku sektori ametnikud ju omavad siseteavet, võrgustikke ja mainet, mis avavad palju uksi. Sellest võib tekkida ebaaus konkurentsikeskkond.  Nii et mina tahaks teada, mille eest anti 7 miljonit Frankenburgile, endiste Kaitseväe juhatajate firmale ja Kaitseministeeriumi kantsleri firmale, kus on hulk Eesti ettevõtjaid kogunenud kokku. Vaatasin, et tõepoolest Linnamäe firma, mis lööb selles konsortsiumis kaasa, oli kuskil Kaimanisaartel registreeritud. Miks seal? Kas see tõstab kuidagi usaldust kaitsetööstuse vastu?

Toon veel ühe näite. Kui palju maeti maksumaksja raha Milremi! Ta oli igal pool kaanepoiss. Küll nad sõitsid oma toredate sõidukitega, maksumaksja maksis, toetas firma edenemist. Ja lõpuks selgus, et aktsiapaki enamiku ostab ära Araabia Ühendemiraatide konsortsium, mille peakorter on Abu Dhabis. Kas siis pidimegi maksumaksjatena toetama seda, et mingid Araabia naftašeigid saaksid sihukese mõnusa firma endale? Kui palju kasu sellest kõigest Eesti maksumaksjale oli? Mina tahaks seda väga teada.

Nii et ühest liivakasti servast teise istumine ja teiselt liivakasti servalt raha küsimine tekitab väga suuri küsimusi. Nii et vaatame siis, et Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus, Magnus-Valdemar Saar läks Wolfram Europa etteotsa, see on sama e-võrgustiku osa, kus on meil Frankenburg. Pärast teda läks kohe järgmine Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse juht, Katri Raudsepp, sinna. Kusti Salm Frankenburgis kiitleb kohe koduleheküljel, et ta on olnud väga kõrge riigiametnik, Eesti Kaitseministeeriumi kantsler 2021–2024, sellega ka kiideldakse.

Kõige keerulisem küsimus on muidugi, kas maksumaksja raha läheb õigetele inimestele või kanditakse seda oma sõpradele. Välisminister Margus Tsahkna, tuletame meelde, alles ta tegeles välihaiglatega, kaitsetööstusfirma Semetron ekspordijuht oli, ja siis, ennäe, tegeles ta selle teema reklaamimisega edasi, kandis oma osakud naise nimele, elu läks edasi, jälle käis mööda maailma, jälle reklaamis välihaiglaid. Nii see käibki.

Nii et selline avaliku võimu ja erakapitali põimumine just kaitsevaldkonnas on väga tõsine. Nii et Tsahknal oli muide viiendik sellest firmast, kus enamikosanik oli jälle suurärimees Margus Linnamäe. Nii et mõtlemisainet on.”