Hiljutine 700 000 euro väljapetmine Eesti Kunstnike Liidult näitab, et petukõnedega rahast ilmajäämine on võtmas epideemia mõõtmeid. Selleks aastaks ennustatakse juba 30 miljoni euro suurust kogukahju. Postimehe rubriik Vox Populi küsis, kas saame loota üksnes teadlikkuse tõstmisele või on vaja jõulisemaid meetmeid?
Vastab Helle-Moonika Helme (EKRE): Varsti on vist iga Eesti inimene tunda saanud Ukraina ja Nigeeria telefonipetturite organiseeritud kuritegevuse mõju. Kahjuks on riiklik kommunikatsioon suutnud pakkuda lahendusena vaid teadlikkuse tõstmist, nii ei püütagi leida inimeste kaitsmiseks teisi teid. Taaskord leiame end olukorras, kus riiklikud struktuurid, selle asemel, et tegeleda jõulisemalt kurjategijatega, võtavad endale pigem veelgi rohkem õigusi piirata tavainimeste vabadusi ja seda jutuga, et see kõik on teie enda turvalisuse huvides.
Kurjategijad teatavasti on alati sammu võrra ees ning isegi, kui pangad suurendaksid tavakodanikest klientide pisemate rahaülekannete tõendamiskohustust või teeksid selle keerulisemaks, ei kaotaks see ära muud, kui meie vabadusi ja toimingutemugavust. Kurjategijad vaid naeravad ja leiutavad aina uusi viise, kuidas inimestelt raha välja manipuleerida.
Riik lasi just Ukraina pettur Jermolajevil eralennukiga nelja tuule poole kaduda, saates sellega signaali kõigile teistele petturitele, et pange edasi, teid me ei puutu.
Nii nad otsivadki uusi võimalusi. Ettevõtted, organisatsioonid, kellel on samuti arvetel raha, on saamas järgmiseks sihtmärgiks. Nagu nägime kunstnike liidult väljapetetud 700 000 euro näitel.
Siinkohal tuleb küll meelde tuletada, et kui organisatsiooni juhatus on jätnud täitmata hoolsuskohustuse, mille tulemusena organisatsioon kannab suurt varalist kahju, on juhatuse liikmed selle eest vastutavad seaduse kohaselt oma varaga. Seda ei pea katma organisatsiooni teistest varalistest vahenditest. Või süüdlaseks tegema oskusliku manipulatsiooni ohvriks langenud raamatupidajat. See võiks olla õpetuseks kõikidele potentsiaalsetele järgmistele ohvritele.