02.06.2026
Riigikohus ei täida ühiskonna ootusi.
Teisipäeval andis Riigikohtu esimees Villu Kõve saadikutele ülevaate kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta, EKRE fraktsiooni polt andis kuuldule hinnangu Anti Poolamets.
Anti Poolamets: “Riigikohus on kõrgem kohus, selle tõttu peab Riigikohus rohkem tegelema printsiipidega, Riigikohus peab rohkem tegelema põhiseadusega, Riigikohus peab rohkem tegelema põhiõigustega.
Ma näen, et Riigikohtu esimehe ettekanne kaldus küllalt palju detailidesse ja rääkimata jäid suured asjad. Detailides võib ära kaduda õigusselgus.
Ma ei tea, miks, aga vahepeal oli Riigikohtu esimees oma ettekandes teinud torke USA süsteemi pihta. Jah, seal kindlasti on puudusi. Aga kõigepealt tuleks näha palki enda silmas ja siis pindu teiste silmas. USA ülemkohus on tõesti küllalt politiseeritud, see on üldteada fakt, presidendid võitlevad ülemkohtu kohtunike nimetamise pärast. Ja väga oluline on see, miks nad võitlevad: sest ülemkohtunikel on erinevad väärtused.
Aga kuidas meil on? Kas meil siis ei nimeta Riigikogu koalitsioon siin riigikohtunikke? Riigikohtunike kuulamisel on ikka kuulda seda, kuidas nad mõistavad Brüsseli ülemvõimu, on väga rahul sellega, kuidas Eesti õiguskord tegelikult taandub globalistliku õiguskorra ees, kuidas nähtamatu tindiga on nende arvates kirjutanud põhiseaduse isad siia kindlasti juurde põhiseadusesse, et abielu võib olla ükskõik missugune, mõtleme välja, mida tahame, teeme, mida tahame, mõisted on manipuleerimiseks, mitte terve mõistuse põhjal tegemiseks. Nii et me oleme ise politiseerinud oma kõrgemat võimu. Miks me siis torgime USA-d?
Aga kõige rängem on ikkagi institutsioonide lagunemine. Loomulikult, kui me oleme ühe suure süsteemi osa – siin on meil tegelikult üks teine istungisaal, mis otsustab üüratult palju, mitte see suur istungisaal, vaid Euroopa Liidu asjade koosolekusaal, vaat seal otsustatakse.
Parandan: seal ei otsustata, vaid seal kuulatakse käsku. Ehk siis me oleme kirjutanud rahva tahtel, rahva tahtel, mitte üksikute poliitikute tahtel, mitte riigikohtunike tahtel, referendumi ajal vastu võetud põhiseaduse täiendamise seadusesse, et Eesti Vabariik võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti põhiseaduse aluspõhimõtetest. Aga ma ei näe tööd selle nimel. Õppige Saksa konstitutsioonikohtult, seal on rohkem südikust. Ärme ole provintsiaalid, kes võtavad kõike käsuna ja kardavad, et mis siis saab, kui meie otsus läheb mingisuguse nurgataguse direktiiviga, mille mõni suurriik on sisse hääletanud meile kohustuslikuks, vastuollu.
Selles saalis kehastub meie riiklik suveräänsus ja see peaks olema ka tagatud Riigikohtu poolt. Paraku see nii ei ole. Pigem kehtib kogu aeg eriolukord nagu Pätsi-aegses Eestis, ilma seda nii nimetamata. Kord on koroonaeriolukord, põhiseadused lendavad prügikasti, põhiõigused lendavad prügikasti, tehakse nii, nagu täitevvõim tahab, sest tal on eriolukord, tal on võimekus. Siis on kliimaeriolukord, mille nimel võib ükskõik millise totalitarismi sisse viia, kaaperdada maksuõiguse Euroopa Liidu jaoks ja anda ära oma põhilise õiguse kehtestada makse. Ei, CO2-maksuga maksustatakse kogu majandus, iga kodanik, varsti iga hingetõmbeni.
Ehk siis me oleme põhiseaduslikus kriisis, mis venib juba väga pikalt. Selle vastu saab seista Riigikogu, selle vastu saab seista Riigikohus, kes tõlgendab põhiseadust mitte Euroopa tekkiva föderatsiooni tahte järgi, vaid meie põhiseaduse tahte järgi. Ja see on ka ülimalt suur vastutus.
Sest kui me tõesti loeme sadamakapteniks saanud endise Riigikohtu esimehe Märt Raski juttu, siis ta üllatunult tõdeb, et näete, me oleme õigusloome ära andnud, küll on paha lugu. Kes andis? Ise andis. Tema oli üks peamine tööriist, kes ühe häälega aitas Euroopa stabiilsusmehhanismi, ebaseadusliku mehhanismi meie õigusesse tuua, kus me vastutame teiste riikide võlgade eest. Aga ma loodan, et meie praegune Riigikohtu esimees ei tee neid tähelepanekuid kunagi pensionil olles sadamakaptenina, vaid juba praegu, sest meil on kiire, meie suveräänsus vajab kohe kaitset.
Samuti lammutab meie usaldust riigivõimu vastu e-valimiste kontrollimatus. Ja siin peab ju Riigikohus ka eeskuju näitama. Ehk siis viimasel ajal on Riigikohtus elementaarse koherentsuse säilitamisega probleeme, õigusliku koherentsuse säilitamisega, sest Riigikohus ei suuda eriti veel valimiskaebuste menetlemisega toime tulla. Aga kõigepealt lastakse üle seadusjärgne tähtaeg mitu kuud ja kedagi see ei huvita. Kuidas on võimalik siis seadusesse üldse mingeid tähtaegu kirjutada? Ja üsna tõrksalt koheldakse kaebajaid.
Äärmiselt hädine on valimiskaebuste menetlemine. Märt Põder, keda peaks praegu kätel kandma selle eest, et ta osundab meie riigi raskele, õigusriigi raskele probleemile, valimiste usaldusväärsusele, millest tekib ülejäänud usaldusväärsus, ei, teda tõrjutakse Riigikohtust, et miks te tüütate meid kaebustega, teda tõrjutakse valimisteenistusest, et miks te tüütate meid kaebustega. Teate, kui üle 40% inimesi ei usalda e-valimisi, siis see mitteusaldatavus kandub ka Riigikohtule üle. Kui inimesed ei usalda Riigikogu valimisi, e-valimisi, siis Riigikogu valib ju omakorda riigikohtunikud.
Ehk siis meil on ränk usaldusprobleem. Ma loodan, et Riigikohus hakkab tegelema printsiipidega ja võtab neid palju tõsisemalt ega upu igapäevasesse õigusliku detaili massi.”