03.06.2026
Tossav rohepööre.
“Põlenud maa” tähendab siin mõistagi laastamistööd, mitte kliimakatastroofi. Rohepööre hävitab senise arengu, tuues asemele läbikukkumisele määratud utoopiad. Eesti komberdab samuti allamäge.
Eesti on Euroopa Liidu perifeeria, kus poliitilis-ideoloogiline areng on muust “liberaalsest maailmast” umbes 3,5 aastat üldisest maas. Nii jõudis kliimaõhin siia alles nüüd (nt Andres Suti tuulepargivaimustus), samas kui mujal Euroopas toimub mõttemaailmas juba muutus. (Muide, sama on ka LGBT märatsemisega, mis Lääne-Euroopas on kulminatsioonist juba üle).
Mõistusele tulek toimub riigiti ja selgelt selle taustal, et rohepöörde hukatuslikud küljed hakkavad kogu elu mõjutama. Euroopa Komisjon aga jätkab pimesi punarohelise laastamisega, mis võib aastaks 2040 viia olukorrani, kus midagi lihtsalt enam pole. Tööstuses hakkavad kaduma paljud töökohad, energiahinnad lülitavad ainsa “kliimahullu” kontinendi konkurentsist välja, “uus majandus” midagi erilist asemele ei anna ja kollaps võib ka euroliidu hävitada, kui töötud inimesed tänavatele tulevad, samas kui migrandimassid Lääne ühiskonda teisalt kultuurikonfliktidega hävitavad.
Eesti valitsus järgib hukatusmudelit. Nimelt on roheleppe baasil üldeuroopalikult välja töötatud utoopiline majandusmudel, mis baseerub null-heitel, sellesse on sisse kirjutatud ainult positiivsed võimalused, arvestamata on jäetud see, mis takistab, mis võib juhtuda, kui ootused ei täitu või kui reaalsus hakkab vastu töötama (mida ta juba teeb, näiteks ülikalli elektri kaudu). Eesti valitsusel on silme ees see ilus klantspilt-ennustus ja nad järgivad seda pimesi, lootes seda teostuvat, kuid tagasikerimine juba käib.
Fossiilkütustel töötab endiselt umbes 90 protsenti Euroopa tööstusest – terast ei saa toota ilma kivisöeta, ehitusbetooni tootmine vajab protsessideks samuti fossiilset kütet, see on tooraineks keemiatööstusele, ometigi lammutatakse kõike julmalt. Eestiski räägitakse sellest, et julgeolekuliselt oleks vaja lõpetada sõltuvus välisenergiakandjatest, kuid see eeldaks, et siseriiklikke energiaallikaid peaks hoidma – Eestis aga need kaotatakse (põlevkivi). Spetsialistid soovitavad üldse hoiduda millegi muutmisest, enne kui alternatiivides ollakse kindlad, aga kas poliitikud neid kuulavad…
Ka Eesti põlevkivi ei ole meie vaenlane, mistõttu riik peaks taotlema liidusiseseid erandeid fossiilkütustele. Keskkonnaprobleemid neist on, aga sellest saab tehnoloogiliselt üle. Põlevkivi peab jääma strateegiliseks plaaniks B, tegelikult lausa põhiplaaniks.
Seni aga käib ka majanduses revolutsiooniline hävitustöö. Siinkohal üks arvamus Martin Helmelt: kui Ida-Viru tuhamägesid on siiani häirivana märganud ainult need, kes sinna satuvad, siis “uut majandust” näeb nüüd kogu Eestis päikesepõldude ja tuuleparkide tööstusmaastiku näol.
Vanemad inimesed nägid Gorbatšovi täiesti läbimõtlemata alkoholivastase poliitika läbikukkumist. Noored näevad ära rohepöörde peatse surma.
Uued Uudised