Eesti e-riigi fassaad on hakanud murenema. Aastaid on meile müüdud muinasjuttu maailma turvalisemast digiriigist, kus andmed on kaitstud ja ligipääsud logitud. Viimaste nädalate paljastused õiguskaitse- ja julgeolekuasutuste lihtsast ligipääsust kodanike delikaatsetele andmetele näitavad aga valusat tõde: me liigume kiires tempos läbipaistvast e-riigist hiiliva jälitusühiskonna suunas.
Õigusriigi põhimõte on lihtne: politsei ülesanne on kaitsta kodanikku, mitte teda iga hinnaga jälgida. Riigivõim peab olema piiratud. Terviseandmed, pangakontod ja sideandmed on inimese eraelu tuum, mis ei tohi muutuda ametnikele vabalt kasutatavaks igapäevaseks tööriistaks. Mida suurem on riigi tehnoloogiline võimekus, seda tugevam ja sõltumatum peab olema kontroll. Eestis on see tasakaal paigast ära.
Vandeadvokaat Paul Kerese ja teiste ekspertide tõstatatud küsimused kinnitavad, et meie andmete ligipääsu mehhanismid ei vasta lääneliku demokraatia standarditele. Meil puudub reaalne ja piisav kohtulik ning prokuratuuripoolne eelkontroll enne, kui inimese eraellu sisse murtakse. Süsteem põhineb pimedal usul ja mugaval uinutamisel: „uskuge meid, kõik on seaduslik“. Demokraatias ei saa usaldus põhineda pimesi uskumisel, vaid rangelt kontrollitaval ja läbipaistval süsteemil.
Muidugi vajab politsei organiseeritud kuritegevuse või terrorismi vastu võitlemiseks jälitusmeetodeid. Kuid see peab olema range erand, mitte mugavustööriist. Kui andmetele ligipääs tehakse liiga lihtsaks, muutub iga kodanik potentsiaalseks kahtlusaluseks juba enne, kui ta on midagi valesti teinud. Ohvriks tuuakse kodanikuühiskonna alustala – süütuse presumptsioon.
Kõige piinlikum on riigi reaktsioon. Süsteemi puudujääke ei asutud parandama riigi enese algatusel, vaid alles pärast teravat avalikku survet ja usalduskriisi puhkemist. See on reaktiivne tulekahju kustutamine, mis tõestab süsteemset arrogantsust kodanike ees.
Eesti ei vaja jälitusühiskonda, vaid politseid, kes kaitseb inimesi kurjategijate eest. Turvalisus ei tohi tulla vabaduse arvelt. Kui riik tahab usaldust taastada, tuleb kehtestada läbimatud filtrid andmetele ligipääsuks, tugevdada kohtulikku kontrolli ja tagada, et iga põhjendamatu päring tooks kaasa reaalse kriminaalvastutuse. Kui kodanik hakkab kartma omaenda riigi ametkondlikku uudishimu rohkem kui kurjategijat, on vaba Eesti idee läbi kukkunud.
Rainis Lipstok