Laupäeval toimub Tallinnas huvitav põrkumine – ühelt poolt peab oma kongressi ainsana eestlaste juurdekasvu pärast tõsiselt muretsev rahvuskonservatiivide erakond, ja samas korraldab oma karnevali viljatute seksuaalvähemuste marginaalne seltskond koos oma ideoloogiliste jüngritega.
Katsugu mingi Delfi “faktikontroll” või nende käepikendus sotsiaalmeedias vastu vaielda – kõik faktid tõestavad seda. Nii EKRE programmis kui poliitikute sõnavõttudes kõlab läbiva joonena mõte – Eesti vajab lapsi, sündimus peab kasvama, peresid ja lapsi on vaja aidata, eestlased peavad rahvana kestma jne.
Ja seda teavad kõik, et homod ja transud on viljatu, kuivanud oks elupuul. Nad on sündinud mehest ja naisest, kuid valinud endale tee, kus lapsi lihtsalt ei tule. Samasooline naistepaar ehk võib lapsi saada, aga ka seal on vaja mehe seemet ja kunstlikku viljastamist. See seltskond on viljatu ja raagus.
EKRE peab oma kongressi soliidselt Estonia kontserdimajas, homotrall aga kulgeb provokatiivselt ja häirivalt linnatänavatel, ka nende inimeste silma all, kes seda kunagi näha ei tahaks. Kui see pole provokatsioon, siis mis see on?
Kogu see viljatuse ülistamine algas Vietnami sõja protestilaines toimunud marksistliku seksirevolutsiooniga, kus leiti, et kõik võivad kõigiga. Ja nii oleme me jõudnud sinna, kus me oleme.
Teadmiseks siiski, et kõik ühiskonnad, kes lubavad endale moraalset lodevust, lähevad üsna ruttu ajaloo prügikasti. “Liberaalne demokraatia”, mis laskis uusmarksismil enda ära kohitseda, on seal juba varsti.
Uued Uudised