Kolmapäeval surus võimuliit Riigikogus läbi moslemivangide impordi Rootsist. EKRE saadik Helle-Moonika Helme mõistis selle valitsuse jõleduse hukka.
“Vahel kui mõtled, et maailm enam hullemaks minna ei saa, siis tänasel päeval on juba mitu korda selgeks saanud, et saab ikka küll. Me arutame siin seda, kuidas Eesti Vabariigis saaks Rootsi Kuningriigis määratud vanglakaristusi hakata täide viima Eesti vanglates, täpsemalt öeldes, täna on räägitud Tartu Vanglast.
Selle eelnõu taust on tegelikult palju suurem ja laiem, see, et me üldse oleme sinnani jõudnud, et me sel teemal Riigikogu saalis debatti peame. Tegelikkuses peame alustama palju kaugemalt. Miks on Rootsi üldse praegu sellises olukorras, et neil ajavad kurjategijad nii üle ääre, et nende kunagine Rootsi kuninga haldusterritoorium, praegune vaba Eesti arutab tõsimeeli parlamendi tasandil küsimust, kas me peaksime hakkama Rootsi riigi immigrantkurjategijaid majutama oma vanglates? No tõesti, kuidas me oleme küll nii kaugele jõudnud? Aga läheme siis ajas tagasi.
Veel eelmise sajandi lõpus oli Rootsi rootslaste riik, oli Bullerby laste riik, oli Pipi Pikksuka, Annika ja Tommy riik. Üks neegerkuningas seal Pipi Pikksuka raamatus küll oli, aga las ta olla. Ja mis on sellest riigist nüüdseks saanud, seda on ausalt öeldes lihtsalt kurb vaadata. Meie tütre sõbranna on just praegu autotripil läbi Rootsi Saksamaale. Noore inimesena oli ta täielikus šokis sellest, mida ta nägi Rootsis ja mida ta näeb Saksamaal. Tema sõnul on tänavad täis narkomaane, immigrantidest narkomaane, vägivalda, räpasust, ebaturvalisust. Ja see ei ole juhtunud täna ega eile, see on Euroopas juhtunud juba pikema aja jooksul, ning mis kõige hullem, see kõik on toimunud Euroopa riikide ja ka Rootsi riigi väga valede poliitiliste otsuste tulemusena.
Eesti inimesed, kes on aastaid vaadanud uudistest tänavamäratsemisi, autode põletamisi, igapäevaelu täis vägivalda Rootsi linnade tänavatel, teistest Euroopa riikidest rääkimata – see kõik on tundunud millenagi, mis on kusagil kaugel, meist kaugel. Ega meieni see ju ei jõua, see on ainult seal ekraanidel. Aga kahjuks see enam nii ei ole ega saa ka olema.
Sest lisaks sellele vanglarendi teemale, mida me siin täna arutame, on meie enda liberaalidest valitsejad läbi surunud ka meie enda seadusandluses sisserände lõdvendamise eelnõud, avades uksed tööjõuvajaduse sildi all kolmanda maailma riikidele, rääkimata neist immigrantidest, kes saavad vabalt liikuda Euroopa Liidus, olles lahkelt vastu võetud mõnes teises riigis. Nii et kahjuks jõuab ka kuritegevus ja see vägivald sedakaudu varem või hiljem meile Eestisse.
Me oleme siiani suutnud ja tänu paljuski ka meie, konservatiivide vastuseisule, me oleme suutnud sellele uste avamisele vastu seista ja seetõttu on meie tänavatel veel rahulik. Aga kui liberaalid oma tahtmise saavad, siis üsna varsti hakatakse ilmselgelt ka meie tänavatel lapsevankriga jalutaval noorel emal näiteks noaga kõri läbi lõikama, nagu juhtus Soomes, autodega tänavakohvikutesse sisse sõitma, matšeetedega rahva hulgas vehkima, jõuluturul vägistama ja ahistama.
Neid näiteid on juba nii palju, et see kõik on justkui ära normaliseeritud. Ja nii nagu me näeme, lahendusena on nendes riikides jäänud tõesti ainult see, et nende endi täistuubitud vanglatest oma kõrilõikajad eest ära saada, minnes teistele neid pähe määrima.
No Reformierakonna poolt vaeseks tehtud Eesti pakub kahjuks seda teenust nüüd allaheitlikult teistele ja lisaks kõigele sellele veel ka naeruväärse hinnaga. Sellest on palju räägitud, et see ei ole mingi tuluprojekt. See kulu ühiskonnale, mida me hakkame nägema, on kordi ja kordi suurem kui need klaashelmed, mida selle kõige eest lahkelt vastu võetakse. Selline protsess on Eestile kui iseseisvale vabale riigile tegelikult solvav ja me ei peaks end teiste läbikukkunud immigratsioonipoliitikaga riikidele prügikastiks ja süljetopsiks muutma.
Aga ega liberaalidele ei olegi miski püha. Neile ei ole püha Eesti riik, neile ei ole püha Eesti rahvas, ei meie maine ega meie rahvuslik uhkus. Nad ei hooli millestki. Neil ei ole mingit probleemi muuta Eestit Rootsi vangide prügikastiks, muutuda Rootsi läbikukkunud immigratsioonipoliitikate tagant koristajaks. Ja see, head kolleegid, hea Eesti rahvas, on nii kohutavalt piinlik – see, kuidas Eesti 200 ja Reformierakond Eestit häbistavad.
Head valijad! Ma tuletan teile meelde, et teie kätes on kogu see alandus ja häbi 2027. aasta valimistel ära lõpetada.”