Eesti avalikus ruumis laiub ammune ja ohtlik topeltstandard. Meediapealkirjadest ja poliitilistest debattidest joonistub järjepidevalt välja hukkamõistev kuvand: Eesti mees on kord joodik, kord vägivallatseja, kord potentsiaalne vägistaja. Teda manitseda, süüdistada ja uute elukaugete seadustega nurka suruda on saanud ühiskondlikuks normiks.
Kuid nendest ühesuunalistest süüdistustest on täielikult välja lõigatud mündi teine pool. Keegi ei küsi, kui palju manipuleeritakse selle sama mehega, kui palju kogeb ta vaimset terrorit ja miks on süsteem ehitatud nii, et mehel puudub reaalsuses igasugune riiklik kaitse.
Me unustame ühiskonnana kõige lihtsama tõe: ükski mees ei sünni halvaks. Ükski mees ei ärka hommikul üles mõttega, et „nüüd hakkan naist peksma“ või „tänasest hakkan alkohoolikuks“. See ei ole meeste loomupärane, kuri või vägistajalik olemus. Kuskilt peavoolumeedia loodud stereotüüpidest see pilt aga algab.
See, mida me näeme traagiliste tagajärgedena – murdumine, sõltuvused, agressioon –, on tegelikult aastatepikkuse vaimse purustamise, pinge ja väljapääsmatuse tagajärg. Kui meest koheldakse aastakümneid kui emotsioonitut robotit või süüdlast, siis ühel hetkel ta murdubki. Kuid ühiskond keeldub nägemast põhjuseid, ta karistab vaid tagajärgi.
Eesti mees on kasvatatud vaikima. „Poiss ei nuta“ ja „mees peab kannatama“ on dogmad, mis on sööbinud sügavale meie kultuuri. See on põhjus, miks mees ei räägi oma valust avalikult, ei kurda sõpradele ega lähe isegi tavalisse tervisekontrolli – sest ühiskond peab abi palumist nõrkuseks.
Kuid selle vaikiva fassaadi taga toimub süstemaatiline vaimne vägivald, mis on sageli sama laastav kui füüsiline. Meeste kallal manipuleeritakse suhetes igapäevaselt, neid ässitatakse tagant, alandatakse majanduslikult ja ähvardatakse. Kõige julmemaks relvaks on aga lapsed. Pärast lahkuminekut on tavapärane praktika, kus ema kasutab lapsi kättemaksurelvana, piirates isa õigusi ja mürgitades laste meeli. Kus on siis õiglus ja kus on mehe õigused?
Selles kriisis ei saa loota ka Eesti kohtutele ega justiitssüsteemile, mis on faktiliselt kaotanud oma erapooletuse ja õigluse. Praktika näitab, et meie õigussüsteem on tugevalt kallutatud naiste poolele. Olgu tegemist hooldusõiguse vaidluste, elatise nõuete või lähisuhtevägivalla süüdistustega – meest koheldakse eos kui ründajat ja süüdlast. Kohtusaalides ei kaaluta argumente võrdselt, vaid mees peab hakkama tõendama, et ta ei ole kurjategija, samal ajal kui naise väiteid võetakse puhta kullana. Selline süsteemne erapoolikus hävitab igasuguse usalduse riigi vastu.
Kui me räägime kaitsest, siis kus on meeste turvakodud? Eestis on loodud toimiv võrgustik naiste toetamiseks, mis on kahtlemata vajalik, kuid mehed on sellest süsteemist täielikult unustatud. Meeste varjupaiku sisuliselt pole. Mees, kes kogeb kodus vaimset või füüsilist terrorit, ei saa kuhugi põgeneda. Kui ta kutsub politsei, vaadatakse teda sageli eelarvamusega – sest ühiskonna silmis on ohver alati naine. Riiklikud tugisüsteemid ja uued seadused, nagu tulevane nõusolekuseadus, on kirjutatud eeldusel, et mees on alati ründaja positsioonil. Mehi kaitsvad seadused eksisteerivad vaid paberil, reaalses elus on mees juriidilises ja sotsiaalses mõttes üksi.
Such süstemaatiline mehe materdamine ja abita jätmine ei ole pelgalt ebaõiglane, see on ühiskondlik enesetapp. Kui me teeme meestest järjepidevalt süüdlased ja keelame neil olla ohvrid, on tulemuseks purunenud elud, plahvatuslik enesetappude statistika ja iibe täielik kokkuvarisemine. On viimane aeg lõpetada Eesti mehe süüdistamine ja hakata märkama seda nähtamatut vaimset vägivalda, milles paljud mehed igapäevaselt elavad. Mees ei ole poksikott ega emotsioonitu robot – ka tema vajab reaalset riiklikku kaitset, turvatunnet ja õigust olla kuuldud ilma, et teda nõrgaks sildistataks.
Rainis Lipstok