Vahel saab lehest teada huvitavaid asju, selgus et ikka veel tehakse reklaame. Puhas absurditeater muidugi. Kolm Riigikogu liiget – dirigent, endine laulja ja endine minister – on otsustanud, et Eesti rahvas tahab just neid näha mööblireklaamides, kõrvarõngaid pähe määrimas ja Audi esinduses targalt prille ninal kohendamas.
Normaalne inimene ei vaata reklaame üldse. Kui juhuslikult näeb, siis läheb närvi ja protestiks tekib soov osta midagi muud. Näiteks telgi ja võrkkiige, et kolida mõneks ajaks metsa, neist pooletoobistest võimalikult kaugele. Aga lähme asja juurde. Kadri Tali, nn Põhjamaade sümfooniaorkestri mänedžer ja dirigent, kõnnib Audi salongis ja teatab hauataguse häälega: „Inimeses võiks kõik ilus olla: prillid, käekell, auto.“
Mis asja? Mida teab mõõdukalt blond naisdirigent autodest? Ta oskab pulgaga vehkida, aga ei suuda tappeski hinnata auto sõiduelamust, piduritunnet või kütusekulu? Millised on selle mudeli levinumad vead? Keegi ei taha teada. Absurd. See on sama usaldusväärne müügiargument kui e-valimised.
Tali väidab, et esindab orkestrit 24/7, isegi Riigikogus ja autoroolis. See on geniaalne. Järgmine kord, kui ta Riigikogus kasiinosid maksudest vabastab, peaks ta tegema seda Audi Q5 Sportbacki kapotil kükitades. Sponsorlus on tore, aga kui sellest saab Instagrami sisuturundus mingi kahtlase tüübiga, siis on tegu mitte kultuuri toetamisega, vaid kultuuri häbitu ärakasutamisega.
Eelmainitud orkestrist kavatsen ma edaspidi heaga eemale hoida. Firmal, kes ebapopulaarse poliitika oma reklaami laseb, on väga halb äriinstinkt. Eesti 200 on umbes sama oodatud ja armastatud kui aids. Miks siduda oma bränd millegagi, mis rahvale aktiivselt närvidele käib? Sama loogika järgi sobiks ka Lehtme.
Seejärel tuleb Luisa Värk. Ossa poiss! Instagram on täis kõrvarõngaid ja Mööbliaida diivaneid, mille peal konutav naiskodanik teatab, et „need toolid on ebareaalselt mugavad“. Jah, kindlasti. Huvitav kust tuleb väljend, tark nagu toolijalg? Ta jagab sooduskoodi „luisa20“ (korrektne oleks 39). Taoline käitumine oleks korraliku inimese mainele lausa hävitav.
Ühel hetkel oled sa riigikogu liige, järgmisel hetkel oled sooduskoodi tädi, kes müüb voodit ja kõrvarõngaid. Keegi ei taha olla seotud kellegagi, kes on seotud kellegagi, kes reklaamib asju koodiga, millel on tema enda nimi ja pehmelt öeldes ebatäpne vanus. See on liiga närune. See on nagu ostaksid auto müüjalt, kes kannab särki „Osta minult, ma olen meeleheitel“.
Ja siis Mart Võrklaev. Liberaal, kes käib endiselt kohtus 4983,50 euro pärast. See number on nii täpne, et tundub, nagu oleks ERJK arvestanud ka käibemaksu ja kohvipausi. Võrklaev väidab, et seadus on segane. No jah, kui seadus oleks selge, peaksid pooled poliitikud minema tööle ja hoidma moka maas. Praegu on olukord, kus Reformierakonna ja Eesti 200 inimesed reklaamivad autosid ja diivaneid, samal ajal kui nende erakondade toetus on 10% tuuris ja see on madal, väga madal.
Siin ongi absurdne tuum. Need reklaamid on eksitavad. Need ei müü toodet, need müüvad illusiooni, et kui sa ostad selle diivani või Audi, oled sa natuke nagu Lehtmäe, Juku-Kalle või Ligi. Aga keegi ei taha olla nagu nemad. Inimesed tahavad kasse. Ja koeri.
Tõsiselt. Parim mööblireklaam oleks sümpaatne kassipoeg, kes pilbastab süüdimatult diivaninurka, siis väsib ära ja jääb kerra magama. Müük kasvab kuni 300%. Välismaa lambakoer Audi esiistmel, pea aknal, keel väljas – usaldusväärsem kui ükski dirigent või prokurör. Loomad ei valeta. Nad ei anna sooduskoode. Nad ei pea kohtuvaidlust 5000 euro pärast. Nad lihtsalt on toredad ja inimesed armastavad neid.
Firmad, kes praegu seovad end Reformi ja Eesti 200 nägudega, teevad strateegilist enesetappu. See on nagu palkaksid müügimeheks staarkurjategija Romeo Kalda. Kõige parem oleks panna reklaamile suur tekst: „Osta meie nodi, meil pole vähemalt poliitikuid reklaamis!“
Lõpetuseks üks soovitus kõigile reklaamiostjatele Eestis. Kui teil on vaja müüa diivanit, autot või kõrvarõngaid, ärge helistage Riigikogusse. Helistage loomaaeda või loomade varjupaika. Puurikana on ka päris nunnu. Broiler maksab vähem, teeb rohkem müüki ja ei lähe kunagi ERJK-ga nugade peale. Ja mis kõige parem – ta ei hakka kunagi sonima, et esindab oma kanalat „igal hetkel, ka Riigikogus“.
See ongi Eesti poliitika 2026. aastal. Dirigent müüb autosid, laulja diivaneid ja minister käib kohtus 5000 euro pärast. Vahepeal imestame, miks inimesed ei usalda enam e-demokraatiat. Põhjus on lihtne: nad nägid järjekordset võigast reklaami.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 17.06.2026