Kaksteist aastat tagasi, kui kooseluseadusega algas Eestis neomarksistlik revolutsioon, kerkis esile seltskond, kes nimetas ennast “sallivuslasteks” ja teatas, et erinevalt “neist teistest” kallistaksid nad kõiki ja kõike. Maskid kukkusid kiiresti, varsti õhkus tolerantidest ehedaimat vihkamist ja nüüdseks teame ühe sotsiaalministeeriumi ametniku baasil, kuidas see leer juubeldas paremaktivisti Charlie Kirki tapmise üle. Ehk “kuklaaugustaks kõik kodanlikud natsionalistid”, nagu teatas kord Riigikogu esimehe Lauri Hussari nõunik Indrek Tarand.
Esimene enesepaljastus tuli juba 2015. aasta rändekriisi ajal, kui Eestisse toodi suhteliselt väike arv süürlastest põgenikke ja ometigi leidus nende seas üks mees, kes pani Tallinnas Lasnamäel oma naise põlema, teine aga, kes hiljem Viljandi kultuurikolledžis noortele eestlannadele oma kultuuri tutvustas, sidus oma naise kinni ja tema ähvardus naist põlema pista päris reaalsuseks ei saanud.
Oi kui pika hambaga tollal sellest noorest põletatud süürlannast kirjutati, ikka toonis, et mehel olid kohanemisraskused ja sõjaüleelamised, noor naine ja tema saatus kedagi ei huvitanud, sest see polnud poliitkorrektne, ja ta vajus unustusse. Mingi jutt liikus, et ta lahkus Saksamaale, aga naisõiguslasi jättis tema saatus külmaks.
Eestis on olnud mitu kohtuasja, kus musti ja ja tõmmusid taksojuhte on süüdistatud naisklientide vägistamises. Need on avalikkuse ette tulnud vaid tänu kõmuajakirjandusele, kel on vaja klikke ja kes seetõttu poliitkorrektsuse kõrvale jätavad. Ühe vägistamisjuhtumi puhul väitis must taksojuht, et naine “ise tahtis”, aga siis selgus, et vägistatu elas kokku teise naisega. LGBT vaikis.
Kogu Euroopas taovad marufeministid “keskealist valget heteromeest” tema “toksilise maskuliinsuse” pärast maadligi, aga suurtes islamikogukondades käib elu sama naistevihkajalikult, nagu idamaades. Feministid ju ometi pühasõdalaste vastu ei lähe! Nüüd on nad leidnud hea põhjenduse, mosleminaised tahtvat ise traditsioonidest kinni hoida ja mustas kotis ennast varjata.
Vasakliberaalid kaitsevad ainult omi, ja omadest ka valiku korral “mees või naine” pigem habetunud moslemimeest ja mustanahalist tõuparandajat.
See tendents, kus kaitstavate osas tekivad käärid, on levinud kogu nende leeris. Lesbid, homod ja transud on Palestiina äärmuslaste poolt, kelle juures ei elaks nad tundigi. Samas vihkavad nad juute ja Iisraeli, kes aga korraldab sel suvel kolmepäevase ülemaailmse homoparaadi – no on pudru ja kapsad!
Vasakliberaalse leeri häda ongi see, et nad on endasse ahminud meeletult vastuolusid, nende aktivistid tegutsevad läänelikus mugavusühiskonnas, käies protestidel ööklubi ja spaa vahelisel ajal, ning liberaalses ühiskonnas on neil piiramatu tegutsemisvabadus. Ühiskonnas, kus iga aktsioon võib lõppeda mitmeaastase vanglakaristusega, lõpetaks revolutsiooni tegemise üheksa kümnest aktivistist.
Eestis on kaks sellist organisatsiooni, Loomus ja Nähtamatud Loomad, mis on mugavustsoonist tegutsevate noorte linnanaiste võlts eneseväljendus. Hiljuti sõdisid nad puurikanade päästmiseks, kuigi kanakasvatajatel on juba ammu kokkulepe puuripidamisest loobumiseks. Aga aktivistid ei hooli sellest, et nad murravad sisse lahtisest uksest, neile on vaja võitlust. Kuuldavasti hakkavad nad peagi “vabastama” ahistatud ja diskrimineeritud angerjaid.
Miks sellest kirjutada? Sest Tartu vangla ja Rootsist saabuvate moslemivangidega seoses on hakatud rääkima rituaalsest halal-tapmisest, mis Eestis juba käimas on. Kus on nüüd Loomus ja Nähtamatud Loomad?
Ups, aga võitlus moslemitavade vastu ei kuulu nende ideoloogiasse, riik vaataks sellele viltu, migrandid on omad ja kuigi hukatavad lambad vaatavad kurva Bambi-pilguga, need noored naised sellele barrikaadile ei lähe.
Kunagi kirjutas portaal Uued Uudised sellest, kuidas Eesti marufeministid rapivad siinset ettevõtlust “soolise palgalõhe” pärast, aga Afganistani ja Iraani naiste jaoks neile tähelepanu ei jätku. Selle peale kirjutas üks solvunud naisfeminist (viimasel ajal on ka palju meesfeministe), et näete seal ja seal mõistsid nad Talibani ja ajatollad hukka. Ainult et “kuskil” feministeeriumi puhketoas, mitte avalikkuse ees. Ja iraanlannade või afgaanlannade toetuseks ei korralda nad ühtki sellist meeleavaldust nagu abordiõiguse eest või nagu on homoparaad.
Üks hoiatus, mis käib sotside-marksistide, kuid samas kogu liberaalse ja vasakpoolse leeri pihta – nemad ei võitle mitte kellegi õiguste eest siiralt. Naised, vähemused ja migrandid on uusmarksistlikus ideoloogias uued “revolutsioonilised klassid” proletariaadi asemel, seega kõik need survegrupid teevad tegelikult oma igapäevast ideoloogilist revolutsioonitööd, “kaitstavate” saatus neid ei huvita, neile on vaja revolutsiooni, barrikaade, vastasseisu, verd…
Uued Uudised