Vahel harva saab ka lehest lugeda päris kanget kraami, seekord on vitriinis nn teadlased. Tartu Ülikooli keskkonnatervishoiu professor Hans Orru ja spetsialist Triin Veber said Kliimaministeeriumilt 340 000 eurot, et „uurida“ tuulikute infraheli mõju tervisele. Tulemus oli ette teada: midagi ohtlikku ei leitud. Ei saanudki leida, sest tegelikkuses ei uuritudki tuulikute lähedal elavaid inimesi, vaid tehti kirjanduse ülevaade noortest ja tervetest katsealustest laboritingimustes. Platseeboefekt, „usklikkus“ ja „poliitiline suhtumine“ tehti süüdlasteks, mitte tuulikute madalsagedusheli.
Rootsi professor Ken Mattson seevastu läks füüsikast lähtudes teist teed. Tema mudelid ja mikrobaromeetriga mõõtmised näitavad, et ülisuurte tuuleparkide infraheli võib ületada ohutut taset oluliselt. Mattson tunnistab, et tunneb ise tuulikute lähedal tinnitust, unehäireid ja migreeni. Tema hinnangul võib tundlikumaid inimesi olla kuni 30%. Eesti teadlased aga keeldusid paralleelmõõtmistest, viidates tuuleparkide omanike loale ja „ajupesule“ – osutades mõistagi EKRE suunas.
See lugu ei ole uus ega üllatav. See on rohekorruptsiooni klassikaline ilming. Kliimaministeerium tellib teaduse, mis peab toetama eelnevalt otsustatud poliitikat: tuuleparkide massilist rajamist olenemata inimeste tervisest, kodude väärtuse langusest või tegelikest füüsikalistest mõjudest. Teadus ei otsi tõde, vaid toodab narratiivi. Orru ja Veber tunnistavad avalikult, et tuulikumüra põhjustab stressi, unehäireid ning suurendab ravimite tarbimist, aga seejärel väidavad, et „mõju pole“ – tegemist on klassikalise manipulatsiooniga.
Just selline mehhanism on rohekorruptsiooni tuum. Maksumaksja raha läheb ülikoolidele, kes toodavad „tõendeid“ roheideoloogia õigsuse kohta. Lillaroosa meedia võimendab seda, ametkonnad kaitsevad, Euroopa Liit nõuab ja suurärid teenivad. Terviseameti määrused, standardid ja „teaduslikud“ uuringud on üles ehitatud nii, et ebamugavaid küsimusi ei saa esitada. Infraheli mõõdetakse valede seadmetega, sest õiged seadmed annaksid valesid vastuseid.
Kas keegi on üllatunud? Kliimapettus on pettus ja jääb pettuseks. Sama muster töötas tubaka, pestitsiidide ja paljude teiste tööstusharude puhul – esmalt eitamine, seejärel osalised ülestunnistused, lõpuks kohtuasjad ja hiiglaslikud hüvitised. Praegu ohverdatakse Eesti inimeste tervis ja rahulik elukeskkond kliimahullukeste ideoloogiale. Midagi kuritegelikumat on isegi raske ette kujutada.
EKRE on aastaid hoiatanud, et tuulikute sunduslik pealesurumine ilma ausa teaduseta on inimeste vabaduse ja põhiseaduslike õiguste rikkumine. See pole keskkonnakaitse. See on uus autoritaarne ideoloogia, mis kasutab „teadust“ kui malakat.
Kliimapettus ei muutu faktiks sellest, et seda korratakse tuhandeid kordi ülikoolide, ministeeriumite ja Brüsseli rahastatud raportites. See jääb alatuks pettuseks. Ja Eesti inimesed maksavad selle eest oma tervise, raha ja vabadusega.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 19.06.2026