Ajakirjandusse on saabunud õnnis hapukurgihooaeg, mil vanad peerud lähevad puhkusele ning koha võtavad ajutiselt üle suvilised ja praktikandid, kel küll vähe kogemusi ja teadmisi, selle eest aga kuhjaga energiat.
Seesinane energia suunatakse aga pahatihti tühja tuult tallama. Nii näemegi suvises meediapildis algelisi nupukesi ja naiivsevõitu katsetusi, sageli ka teemapüstitusi, mis juba ammu läbi käinud, kuid kuidagi peab ju sule kätte haaranud tudeng või suisa koolilaps enda töölevõtmist õigustama. Pakkudes siis välja teemasid, mis korduvad aastast aastasse nagu jaanid ja jõulud, kuid kuna lehte peab millegagi täitma, siis ei hakka päevatoimetajad sõrgu vastu ka ajama.
Vähemalt ei ole kogu tööd õnneks jäetud tänapäeva õuduse – tehisintellekti – teha.
Üheks näiteks on ERR-is ilmunud lugu sellest, kuidas presidendikandidaadi Mart Helme fännlehel on kasutatud lõigukest Alo Mattiiseni laulu. Suvereporter haistis verd ning sellest andis tal jaanide eel tolmu üles keerata. Lõpuks tuli sellest välja tummine reklaamipala Mart Helme presidendikampaaniale. Ja seda otse rahvusringhäälingus endas, kus reklaam iseenesest on välistatud!
Aga jah, Mart Helme enda kuulsamate laulude kasutamise kohta pole keegi temalt luba küsinud, kuigi need lastakse kõlada küll ja veel.
Hapukurgihooaeg aitab püünele ka muiduhumoriste. Nii ilmuski Õhtulehes lugu pealkirjaga „Homod abielluvad, Evelin Poolametsa mõis ei saa kunagi valmis“
Viidatud on 2013. aastal Maalehes ilmunud artiklile, kus Lääne-Virumaal asuva Kulina mõisa perenaine Evelin Poolamets teatas seal, et homodele abieluõiguse andmine ei lase tal rahus mõisat renoveerida.
Õhtulehe tõstab selle teema, mis folklooris edasi elab, uuesti prožektorite valgusesse aga hoopis äraspidise nurga alt, pöördudes murega spetsialisti poole, sest kui homod muudkui restaureerimist segavad, siis kas selline pikaajaline kõpitsemine võib saada majale saatuslikuks, et millisel hetkel saab ümber vana mõisa säilivuskuupäev?
Tallinna ehituskooli puidu ja restaureerimise õppesuuna juhtõpetaja Heli Allikas rahustab innuka reporteri siiski maha ja ütleb, et renoveerida võib kas või sada aastat, mingit „parim ennet“ pole selles sfääris olemas juhul, kui vundament all, aknad ees ja katus pea kohal.
Õhtuleht: „„Püüame igal aastal midagi renoveerida ning samm-sammult edasi liikuda. Eks sellest kujuneb omamoodi elutöö,“ annab ta [Evelin Poolamets] mõista, et kodu kallal nokitsemine ei saa ilmselt kunagi otsa.“
Igatahes tore, et märgatakse ja homod parimad killud oma leksikasse võtnud.
Teisalt, kui telekanalid näitavad suviti ainult kordussaateid, siis võiks ka trüki- ja digimeedia avaldada parimaid palu möödanikust. Ei pea veri ninast väljas ja nui neljaks igasugust jura pastakast välja imema.
Aarne Mäe