Kunagi, kui Propastop tekkis, reklaamiti seda kui Kaitseliidu vabatahtlike üritust, paljastamaks Kremli propagandat. Algul ilmselt nii oligi, aga nüüdseks on see seltskond pigem lülitunud stratkomi teenistusse.
Kremli paljastav tegevus on neil alles, aga üha enam tundub, et see pole enam esmane Propastopi ülesanne. Kuna tegu on algselt särava enesereklaamiga ettevõtmisega, on see lülitatud hämaramasse tegevusse.
Esimene ohusignaal tuli siis, kui Propastop hakkas rääkima “paremäärmuslusest”. See on teatavasti silt, mida liberaalne ja vasakpoolne ühendleer kasutavad traditsionalistlike, rahvuslike ja migratsioonivastaste jõudude kohta. Propastop on Vene-vastasest tegevusest üle läinud Lääne liberaalse ühiskonna sisemiste maailmavaateliste vastuolude ühe leeri käsutusse, sellessse vasakpoolsesse, mis lähendab neid paradoksaalselt just Kremlile.
Kõik teavad, et nn Kremli kaarti kasutatakse laialdaselt ka Eesti sisepoliitilistes võitlustes, enamasti täiesti meelevaldselt – Venemaa on rahvusvaheline “paha” ja kui kedagi temaga seostada, jääb plekk külge. Vanasti oli nii “natsikaardiga”.
Propastopi töös ongi üha enam märgata “Venemaa narratiivi” kasutamist mitte fakti, vaid relvana. Ehk siis on sel seltskonnal olemas märklaud, kelle pihta võib põmmutada mistahes moonaga, tõde pole enam tähtis. Mõistagi kannatab selle all ka Venemaa õõnestustegevuse paljastamine – kui ei tehta enam vahet, kas keegi tõesti Kremli huvides töötab või on tegu sisepoliitilise poripildumisega, siis on see vesi Kremli veskile, sest see ähmastab tõelise putinistliku propaganda.
Nii ründab Propastop näiteks Nursipalu aktiviste, keda küll Kremli kaastöölisteks pidada ei saa, nemad on mures kodude, lahingumüra ja nüüd ka ekslevate droonide pärast – nad elavadki sõjatsoonis, ja kui valitsus nende tahtmisi millekski ei pea, siis tekivadki vastuolud, kus Propastop on paraku võimumeelne sildistaja.
Propastopil on aeg anda teada, kes on selle kõlava nime taga, kes neid päriselt rahastab, mis on nende tegelik eesmärk – sest praegu tundub, et see kamp on rakendunud kellegi teenistusse.
Teine selline lausa ebardlik süsteem on Delfis, kus on mingi libaajakirjanduslik eksperiment, mida nad nimetavad ekslikult faktikontrolliks, sealt on pärit ka Facebooki tsenseerijad. Kui “faktikontrolli” nimed on enamasti teada, siis need, kes “kommjuuniti reeglitele” viidates maailmavaatelist tsensuuri teevad, on üsna tundmatud.
Delfi peaks avalikustama nii ühtede kui teiste nimed, et inimesed teaksid, kes on need, kes on võtnud endale õiguse sõnavabadust närimiskummi asemel kasutada, kuigi Eesti Põhiseadus ütleb: tsensuuri ei ole. Ajakirjanduslikku väljendit kasutades: lugejal on õigus teada.
Tegelikult me teame, et need “faktikontrollijad” ja tsenseerijad on ühe maailmavaate esindajad ja saanud ideoloogilise kasvatuse. Nende kallutatus on lausa silmatorkav, nagu ka ajakirjanduslik ebakompetentsus faktide ja arvamuse eristamisel.
Faktikontroll peab olema ka tegelikult neutraalne ja sõltumatu. Kui kliima-alaseid lugusid tsenseerib noor naine, kes on otsustanud lastest loobuda, sest ülekuumenev Maa lahvatab tema arvates varsti inimtegevuse tõttu põlema, ei saa too inimene lihtsalt erapooletu olla. Ja kui ta ei ole, siis leiab ta teadlikult ühtedele vajalikud “faktid” ja teistele ei leia. Sõltumatust tuleb võtta otseselt, sõltumatu tuleb olla nii välismõjutustest kui enesetsensuuri poolest.
Praegu on olukord selline, et väidetava mõjutegevusega võitlevad need, kellest me midagi ei tea. Seega ei tea me ka seda, kas nad ikka ajavad õiget asja või on see millegi kattevari.
Uued Uudised