Kui keegi oleks paar aastat tagasi öelnud, et Eesti noorte seas figureerivad iidolitena korraga Mallukas, Marx ja Jeesus, oleksime ilmselt kõva häälega naernud. Ometi on see Delfi Ekspressi koolilõpetajate uuringust välja tulnud huvitav fakt. Ja teades tänast väärtusruumi, tasub toimuva üle siiralt rõõmustada.
Eelkõige rõõmustame selle üle, kes nimekirjas puuduvad. Seal ei ole Kaja Kallast, kelle liberaalne maailmavaade ja poliitiline stiil paljudele noortele üha enam vastumeelsena tundub. Seal ei ole ühtegi kriminaalse taustaga räpparit, keda tänapäeva noorsoole sageli eeskujuks seatakse. Ja mis kõige tähtsam – puudub ka kunstlikult esile tõstetud homoseksuaal, kellele woke-kultus viimastel aastatel nii agaralt tähelepanu püüab suunata. Olukord võiks olla palju, palju halvem.
Kõige üllatavam ja lootustandvam on siin Jeesus Kristus. Just Jumala poja nimi on see, mida tänapäeva ajupestud lillaroosade põlvkonnalt kõige vähem oodata oskaks. Pärast aastakümnete pikkust sekulariseerimist, kristluse naeruvääristamist koolides ja meedias ning lõputut vasakliberaalset propagandat on noorte seas ikkagi säilinud igatsus millegi kõrgema ja igavese järele. See ei ole juhus. See on märk sellest, et materialistliku ja marksistliku ajastu haare ei ole surmav.
Mallukas esindab küll tarbimiskultuuri pealiskaudsust ja Marx ideoloogilist saasta, kuid Jeesus populaarsete mõjuagentide esikolmikus näitab, et sügavam spirituaalne otsing ei ole lõppenud. Vasturevolutsioon on alanud. Mitte valjult ja plakatlikult, vaid vaikselt, peaaegu hääletult, noorte südametes.
Kalevipoeg ei ole Mallukaga hetkel konkurentsis, see on tõsi. Rahvuslikud kangelased, kultuurikandjad ja metsavennad – kogu Eesti oma pärand ja ajalugu on digiajastul ikka veel tagaplaanil. Aga ka see aeg tuleb. Kui noortes on piisavalt jõudu, et Jeesuse nime valjult välja öelda, on neis jõudu ka Kalevipoja taasavastmiseks.
Meil on veel lootust.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 24.06.2026