Postimees soovis Saarde tuuleparki ametlike normide järgi müra mõõta, et võrrelda tulemusi tuulepargi omaniku Utilitase tellitud mõõtmise omadega, kuid terviseamet leidis aasta otsa põhjendusi, miks seda teha ei saa. Lõpuks andis ka Utilitas väljaandele eitava vastuse.
Kui oli tuult, polnud terviseametil aega müra mõõta, mõõteriistad olid taatlemisel kahe nädala asemel kaks kuud.
Ka Uued Uudised on kirjutanud, kuidas Saarde tuulepargi lähedal elavad inimesed kaebavad tuulikute tervisemõju üle, pargiomanik Utilitas ja seal müra mõõtnud terviseamet väidavad aga, et nii kuuldav kui ka madalsageduslik müra ja infraheli on normide piires ja põhjust kaebamiseks pole.
Sõltumatu mõõtmise tellimine jooksis aga rappa. Järeldusi võib teha igaüks ise.
Algul oli Utilitas koostööks valmis, aga ühel tingimustel: kui Utilitase esindaja viibib kogu mõõtmiste aja koos mõõtjatega pargis ning osaleb ka mõõtmispunktide valiku ja mõõtmise aja arutelus.
Postimees alustas läbirääkimisi müramõõtmiste korraldamiseks 22. aprillil 2025. Terviseameti toonane kommunikatsioonijuht Imre Kaas teatas 5. mail hinnapakkumist saates: „Kahjuks on aga ajaraamiga väga kehvasti. Spetsialistid ütlevad, et saavad pakkuda mõõdistusi alates augusti algusest. Seal on põhjuseks nii juba planeeritud mõõtmiste teostamine kui ka looduslikud segavad faktorid.“
Ja nii see läks.
EKRE on olnud algusest peale vastu tuuleärikate arendustele, kes sõidavad üle kohalikest elanikest ning väidavad vettpidamatult, et mingeid kahjusid need hiiglaslikud tuulepargid inimese tervisele ei tee.
Kommenteerib Maarja Maranik (EKRE):
Kui ministeerium ja arendajad raiuvad kui rauda, et kõik on normi piires ning kohalike muresid ei pea tõsiselt võtma, siis otsustas ajakirjandus teha ainsa loogilise sammu – tellida oma kulul sõltumatu paralleelmõõtmise ametlike seadmetega ja tuulise ilmaga.
Pärast üle aasta kestnud ametkondlikku venitamist ja Terviseameti seadmete ootamatut Poola taatlemisele saatmist pani arendaja Utilitas projektile lõpliku bloki peale.
Artiklist esiletoomist väärivad eriti järgmised kohad:
Postimees täpsustas, et kui Utilitas ei luba mõõta vibratsiooni tuulikute jalamil ega jaga mõõtmise tarbeks tuulikute endi ilmajaamade andmeid tuulekiiruse, -suuna, labade pöörlemiskiiruse ja energiatootmise kohta, pole võimalik tulemusi tehniliste andmetega võrrelda. See muudab mõõtmise mõttetuks, sest pole võimalik teha teaduslikke järeldusi. Utilitas kordas selle peale vaid oma ümmargust juttu : “Postimehel me samuti ei keelanud mõõtmisi, vaid palusime uuringu täpsema plaani tutvustamist.”
Ehk siis – juriidiliselt justkui ei keelata , aga reaalsuses tehakse andmete varjamisega igasugune sisuline ja sõltumatu teaduslik kontroll võimatuks. Täpselt samasuguse “avatuse ja läbipaistvusega” paistis silma ka teine suurettevõte, sest Postimees üritas seejärel saada kokkulepet Enefit Greeniga, et müra saaks mõõta nende Sopi-Tootsi tuulepargis, kuid Enefit Green polnud samuti nõus Postimehega koostööd tegema.
Ring ongi sulgunud. Arendajad ja ametkonnad opereerivad süsteemis, mis on nende endi poolt disainitud ja heaks kiidetud. Kui keegi üritab tuua mängu sõltumatut kontrolli või reaalseid kohapealseid andmeid, leitakse keeldumiseks igasugu vähem ja rohkem kummalisi põhjendusi.
Kui Terviseametil ei leidunud ajakirjanduse jaoks aega terve aasta jooksul, siis arendaja Utilitase enda tellitud kordusmõõtmiseks leiti sobiv aeg vähem kui kuuga.
Selline käitumine räägib tegelikult iseenda eest. Kuni riiklik süsteem ja suurarendajad kardavad sõltumatuid paralleelmõõtmisi nagu tuld, kaotavad igasugused ametlikud kinnitused ohutusest oma usaldusväärsuse. Tundub, et ametlik “teaduspõhisus” ja läbipaistvus kehtivad meil täpselt seni, kuni keegi üritab fakte kohapeal ja päriselt kontrollida.”
Vaata lisaks: